Vana vaksal

Eelmisel neljapäeval käisin selle hooaja esimesel noorte palveõhtul. Seal oli väga hea olla.
Kui ootasin Mariga trammi, otsustasin, et tahaks korraks jalga puhata koos Mariga Vanas Vaksalis. Olen juba ammu tahtnud sinna minna, sest see avati vähem kui pool aastat tagasi ning aknast vaadates tundus täitsa ok koht olevat.

Armas koht oli see tõesti. Tundub, et see koht ei ole veel populaarsust eriti kogunud nagu Boheem. Seetõttu oli ka klienditeenindaja, ma arvan, eriti rõõmsameelne ja sõbralik, kui sisse astusime. Kui meie sisse astusime, siis kaks noort naist seal veel olid ka, kuid üsna pea nad ka lahkusid.



Siin siis väike pildike meie kakaojoomisest. See oli meeldiv, mõnus ja hea, nii et arvan, et sinna tasub teinegi kord minna. Sest mulle meeldib käia just nendes kohtades, mis pole veel populaarsust kogunud.

PS: Käisin eile ka esimest korda üle pika aja jälle noortekooris. Ka seal oli hea olla. Olen küll sopran, aga kuna saan vähestes proovides käia, siis see ongi nii parem, sest laulud on vanad ja tuntud.

PS2: Olete oodanud minuga kakaod jooma. Sellega seoses tervitaksin Tiinat, sest tema just panigi mind kakaod jooma, sest enne ülikooli ma ei joonud seda mitte kunagi.

Tschüssi!

EELK Kehtna Peetri

Kaks nädalat tagasi tekkis mul võimalus käia Raplamaal Veera juures. Mäletasin, et üsna ligidal Veera kodule asub üks kirikuke surnuaiaga. Mõtlesin sinna siis rattaga sõita, sest ainult u 1,5km kaugusel see. Tegin ka pilte, sest mulle meeldib blogisse jäädvustada enda mälestusi aegadest ja kohtadest.

1. Siit paistab kirik üle viljapõllu.


2. See oli üks ilusamaid ja ütleks, et hubasemaid surnuaedi, mida olen kohanud. Kõik oli hooldatud. Palju oli puid, mis moodustasid teeradade kohale võlvikuid. Surnuaia keskel asus väikene lagendik ajamajakesega.
Pildil on puud, mille all asuvad hauaplatsid. Nagu väikesed puudest hauakoopad moodustuvad.


3. See pilt on pühendusega Marele. Arvan, et selline hauaplats sobiks tulevikus Marele, selline väga lihtne, aga korralik. Samuti avastasin, et selles surnuaias kasutati uut hauaplatside katet - spetsiaalsed kivikesed nagu pildil näha on.


4. Eelnevalt olengi ma selles surnuaias käinud vaid ühel korral - 15 aastat tagasi. Võib-olla olen enne seda veel käinud, aga ma lihtsalt ei mäleta seda. 15 aastat tagasi suri aga naabrite 26-aastane poeg autoõnnetuses. Veera võttis mind kaasa matusele. Samal aastal kui Heiki suri, sündisid tema vennal kaksikud. Kaks aastat hiljem aga üks kaksikutest suri. Tema on maetud Heikiga samale hauaplatsile.


Nagu näete, suutsin üles leida haua, kus käisin viimati 15 aastat tagasi. See juba näitab, et see surnuaed polnud meeletult suur. Aga mulle meeldis väga selles surnuaias jalutada. Tundsin ennast kuidagi liigagi hästi. Rahu oli südames.

Särgist ligemal

Viimased kuu aega olen vaikselt tegelenud isa uue romaani trükkimisega arvutisse. Romaani nimi on "Särgist ligemal" ja räägib minu vanaemast, tema surmast kui ka tema lapsepõlvest. Olen jõudnud trükkimisega küll alles poole peale, aga alles eile sain ma teada, mida tähendab raamatu pealkiri - särgist ligemal.

Roland istub ema kušeti ette toolile ja pakub talle pulgakompvekki, mille ta vastu võtab.
"Kas tunned mind?"
Ema lutsib kompvekki.
"Tunnen. Roland."
"Kuidas läheb?" uurib poiss.
"Hästi."
"Miks sa lamad?" küsib laps edasi.
"Olen haige. Kas sa, armas laps, tead, et surm on inimesele ligemal kui särk. Ma olen haige, aga haigel inimesel on surm eriti ligidal ja seepärast ma lamangi."



Olen viimasel ajal palju hakanud tähele panema surma. Seda näeb iga päev ja väga tihti, kui hästi märgata. Samas on see nii loomulik.

Kuid oma postituse jätan ma seekord poolikuks, sest arvan, et nagu ka surm pole lõpp, siis ei pea ka iga postitus lõppema punktiga

Loomaaed

Olles Haapsalus, kohtan ma oma teel palju loomi. Nimelt, Terje on meeletu loomade järele. Tulevikus tahaks ta saada loomaarstiks, aga kuna ta arvab, et ei suuda ja ei jaksa piisavalt hästi õppida, ei saaks ta soovitud erialale sisse. Aga siiski soovib ta õppida midagi meditsiini valdkonnast - kas siis ämmaemandaks või medõeks.

Loomi on aga tõesti Terjel palju. Tutvustaksin ka teile neid.

Penny
Pennüü, nagu mina teda kutsun, on minu lemmik. Ta on suur ja must õuekoer, kes on sama sõbralik kui Maxi.

Kasss
Terje võttis ta endale 2009 sügisel tänavalt. Kass on mu least favourite. Tõsiselt, kuigi ta näeb armas välja ja puha, on ta parajalt imelik. Esiteks ta varastab toitu kui vähegi võimalik. Ei ole üldsegi sõbralik. Aina jookseks minema. Laupäeval ja pühapäeval harjutasime Terjega temaga rihmaga õues käimist, sest ta kogu aeg vaatab ukse võre tagant välja ja kiunub, et tahab õue. Kui õue viisimegi ta, siis oli tardunult ühe koha peal ja väga tujukas. Antud pildi peal olime me kassiga õues juba ära käinud ja ta tahab õuest tuppa saada.



Mustikas
Mustu, nagu mina teda kutsun. on jänku. Terje pani talle küll mingi imeliku teise nime, aga see kuidagi ei taha mulle meelde jääda. Mustu võttis ta endale ka eelmisel sügisel, kui käisime Tartus youth rallyl. Jänku on enamvähem ok, aga ta võib hammustada. Aga õues rihmaga käies on ta täitsa armas ja hüppab hops-hops ringi.



Hamster
Pool aastat tagasi oli Terjel veel kaks hamstrit. Aga siis tappis üks teise ära. Pärast seda ma allesjäänuga enam ei ole suhelnud.

Hiired
Hamstrite kõrval asuvas puuris on kaks hiirt. Üks on punaka karvkattega ja teine hallikas. Tegelt neil on peenem nimetus kui hiired ja Terje on neile veel päris oma nimed ka pannud. Aga loomade nimede peale mul mälu ei jätku. Hiirtega ma ei ole kunagi suhelnud, sest kui neid kätte võtta, siis nad on nii kiired, et panevad plehku. Terjele meeldivad nad väga.

Kalad
Terje toas asub ka akvaarium väikeste kalakestega. Umbes 20 on neid. Laupäeval panin oma sõrme vette ja nad tulid seda sööma, mul oli vaid kõdi. Aga üldiselt on kalad suhteliselt mõttetud.


Rohkem loomi Terjel pole. Aga kuigi enamikke nendest loomadest ma endale ei võtaks, siis siiski on tore, et Terjel nad on olemas.


PS: Järgmine kord, kui Haapsallu lähen, teen ülejäänud loomadest ka pilti ja lisan siia postitusele juurde need :)!

Kodu

Jõudsin täna 20 minutit hiljem koju kui tavaliselt - 23:50. Jõudes koju, võtsin kutsu rihma otsa ja viisin ta väikesele pissiringile. Tavaliselt olen Maxiga ainult maja esise ligiduses, aga täna tegin lausa majale ringi peale ja ronisin veel mäekese otsagi. Selle väikese ringi jooksul tuli mulle igasuguseid seiku meelde minu kalli kodukoha kohta, kus olen elanud oma terve elu, ning tahan neid ka teiega jagada.

1. Lapsepõlves oli meie pere tõenäoliselt ainuke eestikeelne pere terve maja peale. Järeldan seda sellest, et kunagi ei olnud kuulda midagi peale vene keele. Praegu aga kuulen tihti eesti keelt siin kandis.

2. Terve oma 22,5 aasta jooksul, pole mind kunagi koduteel röövitud või kallale tungitud. Sellest järeldan, et Põhja-Tallinn ehk Kopli on ohutu koht elamiseks.

3. Mare arvab, et trammipeatuses kaubitsesid pikka aega narkodiilerid. Aga mina seda pole täheldanud.

4. Mitmeid aastaid tagasi ärkasime õdedega öösel üles. Kuulsime, et midagi toimub õues. Läksin kardina taha piiluma. Kohe natukese aja pärast nägin, kuidas akna all seisev vana auto lahvatas leekidesse. Tegemist oli ilmselgelt süütamisega.

5. Minu maja kõrval asub väikene mäeke. Talviti saab sealt kelguga alla lasta. Väga tihti kallati see veega üle, siis sai liugu jääl lasta. Kahjuks pole ma sealt alla lasknud juba vähemalt 5 aastat. Sel talvel pigem häirisid mind lastehulgad, kes otsustasid hommikuti (loe u kell 11-12) minu akna all kilgates talverõõmusid nautida.

6. Umbes 10 aastat tagasi varastati õues pesunääridelt Mare teksapüksid ära. Pärast seda me pole riideid õue kuivama pannud.

7. Sel talvel, kui oli meeletult lund, siis ka meie maja kõrval olevale mäele tekkis topelt lumemägi, mille otsa ronisin igal õhtul Maxiga, kui teda vetsu viisin. See lühiajaline traditsioon meeldis mulle väga. Seetõttu otsustasin seda ka ükskord oma mobiiliga jäädvustada. Pildi peal poseerib Maxi Milian Kirbuste Soonik lumemäe peal.



Kallis on mulle kodu nii halvas kui heas.

Armastusega,
Mai

Eeemmmm... Pühendaksin selle postituse Triinule!

Nagu te KÕIK olete märganud, siis minu ja Triinu tööpäevad on ikka nii põnevad ja meie töökohast võiks rääkida tunde. Seepärast mõtlesin, et räägin, mis mul siin Pelgulinna kandis ka juhtunud on, sest noh, siiski on erinevusi, kui sa töötad Pelgulinnas, Järvel või Torupillis! Muide, ma olen neis kõigis kolmes töötanud (Triin ka). Ma nüüd otsustasin kokku arvutada, mitmes vp-s ma üldsegi töötanud olen, minu meelest on see hästi põnev ajaviide...

1. esimene tööpäev oli Järve vp-s----- no vot see koht ei meeldi mulle nagu üldsegi, no jube koht, no täiega ju... kui välja arvata, et see mees, spordikommentaator kalkun käis seal laenutamas, nii lahe ju ja pärast oma extreme makeoverit peaaegu aasta tagasi on ta ka toredamaks muutunud

2. Kadaka selveri vp- nõme turvasüsteem ja telekat pole, igav ju, kuid siiski töötasin seal peaaegu terve oma esimese töökuu videoplanetis

3. loomulikult on ka Kesklinna vp- vot see koht täitsa tore(no Mare ja Kaia siiski seal oma aega palju veetnud), kui välja arvata see nõme vasak uks seal, mida ma üritasin öösel kell 12.30 kinni panna pool tundi... proovisin seest, ei saand, läksin võtmega välja ja üritasin, kuid ei saanud siis võtit enam välja jne siis lood

4. Narva mnt vp--vot seal on suurim filmivalik, hehehe, aga selles ongi jama, ma ei leia filme sealt kiiresti üles... aga teised töötajad seal toredad muidu ja muidu tore koht:D

5. Torupilli vp--- vot see on chill koht, täitsa norm. Hea valik, Triin;)! Seal käis mul Vadim tihti külas ja Nikolaid nägin ka seal üks kord, ta on ikka nii TORE.! Vets on halvas kohas, aga muidu normaalne.

6. Ülemiste vp-- ei meeldi, ei meeldi, ei meeldi... no üldse ei meeldi, turvamehed on kurjad, bussist olen ma vähemalt kuuel korral maha jäänud... urrr...

7. Merimetsa vp - tore koht aga kole, pole midagi lisada. Aga nüüd pandi see kinni, sest see ei toonud vist piisavalt raha sisse:D.

8. Tondi vp - hmmm, jah, hmmm... niisugune vaikne, ei tulegi meelde, et midagi oleks seal juhtunud. Aga siiski, seal oli kaks turvameest, täitsa toredad, aitasid mul filmi kasti sisse kärutada ja nii ja siis kui tööpäev lõpes, siis teine turvamees küsis mu telefoninr-t ja rate kontot esimese turvamehe jaoks... ha ha ha. Lõbus ju siiski.

9. Sõpruse vp ---- vets, mis ummistub ja kui sul film ei jookse taustaks, siis kuuled, kuidas üleval korterites vett vetsus peale tõmmatakse, naljakas!

10. oeh, mu mälu juba hakkab väsima... nüüd tuleb Vabaduse vp -- no super koht, täielikult, seal vaatasin ma eelmisel suvel jalgpalli, saksa mängijad on ikka mu lemmikud! Aga miinus on see, et kaugel: peaaegu tund aega sõidan 33-ga Nurme peatusesse.

11. Pirita selveri vp--- brr(ma jäin sinna hiljaks, sest sõitsin peatusest mööda:S), selles olen õnneks ainult korra töötanud, see alles avati ja kogu aeg küsiti, kas meil filmi saaks ilmutada, sest enne oli seal foto see asjandus. Ei meeldinud see koht ja telekat ka polnud ja tool oli kassas kinni. Aga seal käisid mul FC FLORA jalgpallurid filme ostmas. Lalala.

12. Mustika vp--tööpäev kümnest kümneni, see on hea ja laenutused ka kõik ainult 15.- kõik, hea koht, aga ka tsipa kole(a). Aga muidu norm.

13. Saku vp--- vot see oli seiklus, kuigi ainult ühe korra. Ma pidin sinna tööle minema, kuigi pole kunagi Sakku ise läinudki, aga see oli tore, et ma marsaga koju ei pidanud minema, vaid selle omanik viis mind ise ekstra autoga Tallinnasse. Omapärane koht oli, aga tore... seal oli palju VHS-e. Ja kõik kliendid tulid sinna lastega, no täitsa teistsugune.

14. aaaaa.... Haabersti vp oleksin peaaegu unustanud-- hmjah, kaugel, aga muidu kobe place, kuid eelmine kord lõin oma varba seal kaks korda vastu ust, sest uks ei taha hästi lahti tulla ja nüüd siiamaani see küüs logiseb ja ma kannan plaastrit, sest ei taha küünest ilma jääda:D.

15. Ja nüüd last but not least: Pelgulinna vp--- MU LEMMIK! Kui välja arvata, et täna õhtul enne sulgemist tuleb jälle prussakatõrje meile:S. Vets on siin üks jubedamaid, tõesti, te ei taha teada.Nõrganärvilistel soovitan järgnevat mitte lugeda:
Seal on kaks kabiini naiste niiöelda tualettruumis. Sinine kaunis läbikumav valgus. Üks kabiiniustest ei käi kinni, teine käib. Ükskord oli valida. Kas minna vetsu, mis ei käi kinni ja on lihtsalt täiskusetud või minna vetsu, mis on verega üleni koos. Mis te arvate kumma variandi ma valisin?????
Kummagi... läksin tagasi vp-sse ja ootasin ning kannatasin, hmjah.

Kuid muidu tore koht ja telekas otse näos! Kaunis ning hubane! Ning loomulikult -- 10 minutit lähen kodunt tööle.


Ma loodan, et ma kedagi selle postitusega ei solvanud ja kedagi ära ei unustanud, need kõik kohad on mulle omamoodi armsaks saanud, kuid lähitulevikus ma neid siiski ei näe, sest olen otsustanud oma aega veeta Pelgulinnas, nüüd on tema mu jaoks ainuke.


Kohtumiseni!

Teie sõber,
Mai

PS: number 15 on päris hea arv vastuseks, onju;)!