Super-isa

Minu isa sai täna 68-aastaseks. Raske uskuda - ta on ju ikka minu jaoks seesama 50-aastane hallipäine (vabandust, isa, valgepäine) mees, kes ta oli, kui olin alles lapsuke - jutukas, tark, vaimukas, terve, tingimusteta armastav...

Veetsin isaga täna aega koos ja esimest korda kogesin, et mu isa vist hakkab vanaks jääma. Ta ütles: "Tahan hakata regulaarselt ujumas käima. Vanus juba selline."

Imetlen oma isa ja loodan, et olen tema vanuses natukenegi sama tubli kui tema. Lootus on, sest emagi täna ütles, et aina enam muutun ma oma isaga sarnasemaks.

* Superkangelane on taotuslikult sidekriipsuga kirjutatud.

Päästa õnn valla - jaanid

Saabusin Põlmasse juba reede õhtul. Kõik oli nii imekaunis ja soe. Ees olid mind ootamas ema ja vanatädi Veera .










Laupäeva lõunal saabusid ülejäänud jaanilised - isa, Triin ja tema poisssõber Tallinnast, Mare, Helari, Margit, Margus ja Iiris Tartust.









Ning kuigi ilm oli jahe ja vihmane, koos oli hea olla.

* Nüüd olen tagasi Tallinnas, sest homme on mu viimane tööpäev sotsiaaltöötaja abina.

Isa uhkus

"Kas teadsid, et minu tütar õpib koolis ainult viitele?"
"Kas teadsid, et minu tütar lõikas olümpiavõitjal juukseid?"
"Kas teadsid, et minu tütar on juba kahe magistri kraadiga?"
jne
jne

Tihti seostatakse sõna uhke/uhkus negatiivsete varjunditega. Mina olen seda kogenud aga kõige paremal viisil, mis olla võib - isa uhkus. Isa uhkus tähendab minu jaoks sära, rõõmu minu isa silmis.

Kuid kui tihti me tunneme uhkust oma vanemate üle?
Kui tihti me ütleme neile "Sa oled nii tubli!"?

Tänase postituse, mis sümboliseerib ka uut alustamist blogimisega, tahan ma pühendada oma isale, Mati Soonikule.

Nimelt täna rõõmustas mu isa selle üle, et tema viimane ilmunud romaan "Isapuhkus" oli eelmine kuu raamatukogudes 9ndal kohal loetavuse poolest (Urrami järgi). Rõõmustan koos temaga, sest tean, kui suur on ta tahe ja rõõm kirjutada. Pealegi, selles raamatus olen ju mina üks peategelastest. Ning teinekordne pealegi - mina trükkisin raamatu käsikirja arvutisse.

NB: Lõiku sellest raamatust võite lugeda paar postitust tagasi!

Ja nagu ikka,
armastusega!

Margitile

Sõitsin mingi aeg tagasi emaga bussis nr 26 ja vaatasime bussi üles pandud kleepsu.
Selle peale ema ütles: "Seda peaks kindlasti Margitile näitama ja meelde tuletama. Ta meil ju nii hajameelne!"




PS: Minu viimase tööpäevani on 28 päeva (sh tööpäevad neist on ainult 10, sest nädal aega võtan ma ka õppepuhkust)
PSS: Homme lähen Haapsallu ja laupäev-pühapäev veedan noortetiimiga Hiiumaal. Loodan, et Mare käest väga pragada ei saa. Ta mul ju ülihoolitsev.

Kohtumiseni!

Lapsepõlv

Käisin emaga täna Tabasalus. Eesmärgiks oli Osvaldi kohvikut uudistada. Väga ilus päikseline päev oli. Nii palju on muutunud, kuid paljuski on ikka see sama väike kohake. Toidupood on muutunud babybackiks ja juurde on kerkinud säästukas ja rimi.

Tegin ka natuke pilte. Eriti palju ei olnud, mida pildistada, aga midagi ikka.

https://picasaweb.google.com/soonikmai/Tabasalus2303?authkey=Gv1sRgCPHb09G94dvaAg#

Aina enam avastan, et olen oma ema moodi. Temalt olen kindlasti saanud oma huumorisoone - sellise otsekohese ja imeliku.





PS: Siinjuures tahaksin tänada väga armast Ave, kes oli nii armas, et kinkis armsalt mulle oma armsa fotokaamera. :)

elu algus

Eile olid valimised, nii ilus päev. Sain aega veeta Taneli ja vanematega. Läksin valimistelt küll otse tööle, aga vanemad saatsid mind trolli peale.

Jutt läks selle peale, millal meid, lapsi, eostati. Nimelt Margiti päeva teavad nad kindlalt - naistepäev. Minu kohta nad nii kindlalt ei tea. Kuid ema ütles järgmist: "Sina oled lastest kõige vitaalsem olnud. Nagu keegi ülalt oleks tahtnud sind siia maailma." Nad ei planeerinud mind saada ja kõikide näitajate järgi ei oleks mu elu pidanud alguse saama, kuid sündisin siiski - 2 kuud isegi oodatust varem. Ning ema jätkas: "Ja vaata, millise suure kingituse me sinu näel saime."

Ma ei mõista, miks osad võtavad seda kurbusega, kui vanemad polnud neid planeerinud. Mind ei häiri see üldse. Seda enam ma tean, et minu koht on siin maailmas, keegi kõrgemalt planeeris seda.

Kodune vol 2

Lõuna söödud, ütles ema, et lähme jalutama. Koer on küll hetkel Veera juures maal puhkamas, aga ikkagi, jalutame mere äärde. Tegelt mu vanemad tahtsid ronida ka laste laeva peale, aga ma veensin nad ümber, kuna lapsed olid ikkagi seal peal ka. Nad ka siis nii väga ei tahtnud.

Aga meil oli väga tore olla. Teate, kui masendav on mõelda, aga ma pole ikka meeletult kaua aega niimoodi vanematega lihtsalt jalutanud. Isegi Maxiga koos käisime viimati niimoodi pargis jalutamas mitu aastat tagasi. Väga kurb on mõelda, kuidas ma pole üldse leidnud oma vanemate jaoks aega. Kõige muu jaoks leian, aga vanemate jaoks mitte.

Kuid arvan, et parem hilja kui mitte kunagi, eks.








Te ei kujuta ette, millise rõõmu ja armastusega mu süda on täidetud!

Kodune vol 1

Niivõrd kuivõrd tänu koolile on mul esmaspäeva ja teisipäeva õhtud alati vabad. Sellesmõttes vabad, et tööl ma siis ei pea olema, kuna olen need vabaks endal vahetanud. Selle vaba aja olen otsustanud ma rohkem pühendada oma perele ja kodule. Üle-eelmisel esmaspäeval ostsin ma endale ka kokaraamatu, millest olen juba kahte retsepti proovinud ning sel teisipäeval andis Triin, kallis, mulle nende küpsiste retsepti, mida talle väga meeldib teha.

Niisiis tahtsin jagada teiega rõõmu, et tegin esimest korda elus üksinda küpsiseid ning need tulid ka väga head välja.


:)

Uuetoa talu

Tahan teiega jagada pilte kohast, kus lapsena veetsin väga palju aega. Viimastel aastatel kahjuks jõuan sinna ainult korra suve jooksul ja siis ka 1-2 päeva saan olla. Nii juhtus ka see aasta, et sain seal viibida ainult u 24h.

Põlma küla uhkuseks võib lugeda Põlma tuulikut. Tuulik on olnud ka televisiooni kummituste saates. Tuulik asub ise täpselt üle Veera viljapõllu ja paistab kaunilt söögitoast aknast välja vaadates. Hetkel käib seal renoveerimistöö.


Siit on paista Uutoa talu tee pealt vaadates. Aja jooksul on puud seda hakanud aina rohkem ja rohkem varjutama.


Kui tee pealt ära pöörata, jäävad enim silma varemed. Need ümbritsevad oma mitmekümne ruutmeetrist ala, kus varem asus laut lehmade, hobuste, lammaste ja sigade tarvis.


Siit on paista maja aidauksega. Selle ukse ees on meil õdedega päris mitu pilti tehtud. Ka see, kus Margitil on hammas puudu ja me kõik kummikutega (see pilt on mul FB-s nt üleval). Pildil kõige suuremalt paistev metsik õunapuu on aga ajaga palju väiksemaks lõigatud. Nimelt, lapsena oli meil igaühel ühe selle suurema oksa küljes oma kiik, millega kiikusime kiigutantse.


Mulle meeldib see vanaajahõnguline värav, mis viib maja peaukse ette. Lapsena mängisime me selle peal Rosat. Nimelt täpselt selle värava kõrval kasvas ka suuur ploomipuu, paar aastat tagasi võeti see aga maha, sest oli ära kuivanud.


Siit on kõige paremini näha vana talumaja. Minu meelest on see nii kaunis on kiviseina ja väätidega.


Varem oli Veeral väga palju lilli aias. Nüüd on ta aga juba 82-aastane ja vähem lilli ka seetõttu. Aga kahes vanaajahõngulises lillepotis on tal alati suviti lilled õitsemas.


Oh jah... Nii väga meeldib mulle mu lapsepõlve kodu. Nii palju mälestusi. Kui ma koolis ei pidanud veel käima, siis mõnikord viibisin seal tädi Veeraga isegi oktoobrini või nii. Loomulikult käisin suviti palju ka Rannamõisas. Aga Põlma külas olin ka ikka väga palju. Käisime Veeraga metsas puid raiumas, seeni ja marju korjamas ning tegime veel palju palju muud.

Armastan sind, tädi Veera ja Uuetoa talu!

Särgist ligemal

Viimased kuu aega olen vaikselt tegelenud isa uue romaani trükkimisega arvutisse. Romaani nimi on "Särgist ligemal" ja räägib minu vanaemast, tema surmast kui ka tema lapsepõlvest. Olen jõudnud trükkimisega küll alles poole peale, aga alles eile sain ma teada, mida tähendab raamatu pealkiri - särgist ligemal.

Roland istub ema kušeti ette toolile ja pakub talle pulgakompvekki, mille ta vastu võtab.
"Kas tunned mind?"
Ema lutsib kompvekki.
"Tunnen. Roland."
"Kuidas läheb?" uurib poiss.
"Hästi."
"Miks sa lamad?" küsib laps edasi.
"Olen haige. Kas sa, armas laps, tead, et surm on inimesele ligemal kui särk. Ma olen haige, aga haigel inimesel on surm eriti ligidal ja seepärast ma lamangi."



Olen viimasel ajal palju hakanud tähele panema surma. Seda näeb iga päev ja väga tihti, kui hästi märgata. Samas on see nii loomulik.

Kuid oma postituse jätan ma seekord poolikuks, sest arvan, et nagu ka surm pole lõpp, siis ei pea ka iga postitus lõppema punktiga

Pühendusega õdedele!

Olen juba pikka aega tahtnud mitmeid postitusi kirjutada, aga noh, eks need jäävad siis järgmisteks kordadeks. Seekord teen siis lühidalt:

Tahtsin õdedele vaid öelda, et:
"Kas pole mitte tore, et ei lase teie asjadel niisama siin tühja seista?! Võtame näiteks selle angel padja. Oli vist, Margit, sinu oma? Leidsin selle pool aastat tagasi kapist kasutuna seismas ja mõtlesin, et ohhh, Maxil oleks ju midagi külje alla vaja. Sokutasingi selle siis põrandale ja Maxile külje alla. Algul Maxi ei osanud seda küll kohe omaks võtta. Aga nüüd juba leian, et see tal igas kohas külje all, kui pikali heidab - nii köögis, minu toas kui esikus. Kas ma pole mitte praktiline?"

.

Lõpetasin just referaadi teemal "Kooliprobleem kui koduprobleemide indikaator". Seal ma kirjutasin palju kasvukeskkonna mõjust isiksuse arengule jne. Ning see pani mõtlema.

Juba väiksest peale, on minu õed olnud üheks mind edasilükkavaks jõuks. Oi kui tihti ma tahtsin koolist poppi teha, aga Mare sai kohe aru ja ei kustutanud enne toa tuld, kui ma üles tõusin ja kooli läksin. Õed ajasid mind ka üles ajaperioodidel, kui ma tahtsin magada selle asemel, et minna Liivalaia teenistusele pärast Kaljut. Õed vestlesid minuga tundide kaupa, kui panid tähele, et olen liiga tujukas või pahur. Loomulikult on suur osa minu kasvatamisest ka vanematel, aga kui ma praegu järele mõtlen, siis ma ei kujutaks ettegi, milline inimene ja milliste harjumustega ma oleksin, kui mul poleks olnud vanemaid õdesid.
Teisipäeval rääkis Triin kodugrupis, kuidas ta Iirist peab kooli ajama. Seda oli nii hea kuulata. Tegi mind lausa natuke kadedaks. Sest mul ei ole enam kedagi, kes vaataks, et ma ikka teen seda, mis mulle endale on parim. Viimane aasta ongi olnud selle poolest teistsugune aasta. Nii palju inimesi on läinud minu juurest pigem kaugemale, aga nende ülesandeid ei ole tulnud uued inimesed täitma. Minu jaoks on see aasta olnud nagu paus, seisak.
Terve tänane päev oli minu jaoks nagu üks paus. Mul sai otsa ennast edasilükkav energia. Ma läksin noortetiimi koosolekule, kuid peas oli tühjus. Mul polnud halb tuju, mul polnud midagi halba juhtunud, lihtsalt tühjus. See tunne ei meeldinud mulle.