Joel Engle - Shadow of Your Cross

Ma tegin täna uue playlisti oma blogi lehel. See on täitsa hea ja mulle meeldib, sest kui tahan oma lemmiklugusid kuulata, siis lähen oma blogi lehele ning saan neid kuulata ja puhata.

Aga mis teid peaks huvitama, siis selle playlisti kõige esimene laul on see, millest teile (Ave, Iiris, Liis, Triin) täna rääkisin. Ma ei tea miks, aga mulle see laul meeldib. Seda lastakse igastahes iga päev mitu korda selles UK raadios, mida Marega kuulame:).

Nii hea on puhates ja muusikat kuulates tunda Jumala lähedust!

PS: Love them like Jesus!

Päevik!

Nagu kõik minu hoolsad blogilugejad teavad, siis nüüd hakkab täituma aasta, mil alustasin päeviku pidamist. Tegin päeviku siis ühel päeval lahti ja vaatasin, et olen aasta jooksul teinud 5 sissekannet. Nüüd tuleb kõige tähtsam osa minu tänasest postitusest, sest ma tahaksin teiega jagada oma päeviku esimest sissekannet, mille panin kirja 3ndal septembril 2007.

Otsingud algavad!
"Esimene koolipäev" ongi kätte jõudnud, kuid mina ei lähe kooli, vaid õpin ise. Vähemalt üritan õppida inimestelt, kellega kohtun, raamatutest, mida kavatsen lugema hakata, ja oma kõige kallimatelt - Jumalalt, perelt, Tanelilt.
Ma armastan oma elu, kuid siiski ma otsin. Ma loodan, et Issand juhib mind oma tarkuses õigetele radadele - nendele, mis on mõeldud just mulle. Ma palvetan, et minu looja kannaks mind oma kätel ja õnnistaks minu otsinguid.
Mida ma leida soovin?
1. Koht kirikus - Kristuse perekonnas
2. Tanel?! - õiged vastused
3. kodu - rahu, armastus
4. Minu elu - kuhu? miks? kuidas?
Aitäh, mu Isa, kes Sa oled Taevas!

Mida ma tahan öelda, on see, et on olnud imeline aasta, sest ma olen saanud oma küsimustele kõik vastused ning ma olen ikka veel oma Isale tänulik, et Ta mind juhib.

Armastan teid, mu sõbrad, väga väga väga!!!!!

Kompliment!

Täna enne kodunt väljaminemist isa loomulikult küsis ülikooli kohta(nagu tavaliselt), aga lisaks sellele ütles ta: "Oot, no las ma vaatan sind. Juuksed on sul küll uhked - nagu Lydia Koidulal."

Mu issi on ikka päris lahe, olen vist temasse:)!

Miks!?

Eile ma käisin Ave, Mare ja Triinuga McDonaldsis söömas. Me olime seal kella 23.00ni.
Kuid mis mulle meie vestlustest enim meelde jäi, oli see, et inimkond on nii hukka läinud.

Täna ma lugesin Postimehest ühte artiklit, mis seda meelde mulle tuletas.
http://www.postimees.ee/100408/tartu_postimees/uudised/323084.php

Ja siin on see video, millest teile rääkisin...


Mul on lihtsalt nii kahju...

Update!

Täna ma lugesin üle paari nädala (või nii)tagantjärgi kõikide postitused, mida polnud veel lugenud. Nii huvitav on see, et kui sa loed erinevate inimeste kirjutisi, siis sa nagu näeksid nende maailma ja nende sisse. Kuigi olen vp-s arvutiekraani taga, ma ikkagi tunnen Heli muresid ja üksindust, Ave usku, kui ta räägib (minu arvates) mega-ägedast unenäost, Iirise muresid...
Kuid kui endast rääkida, siis põhjus, miks ma ei kirjuta siia eriti, on see, et ma ei taha ja ei oska ennast enam avada. Mul oleks nagu kest peal, mis varjab mu päris-mina ära. Ma vihkan seda tunnet. Ma tahaksin olla siiram, naerda südamest, joosta Tanelile suure rõõmuga vastu, sest ma olen nii õnnelik, et näen teda... Ma tunnen kõike seda oma sees, kuid kahjuks on välimine kest seda lämmatamas. Tahaksin olla vaba...
Miks me ei käitu nii nagu tahaksime? Me teame, et ei taha solvuda ja teiste tuju rikkuda, aga ikkagi teeme seda... Ma tean, et tahaksin joosta hooga Tanelile sülle ja öelda, et armastan teda... Aga miks ma siis ei tee seda?
Tahaksin, aga ei tee...

Su juures on mu pelgupaik
Las kaitseb mind Su võimas käsivars

Kui on ümber torm ja raskused

Sinuga ma tõusen kõrgele

Sina oled kuningas, valitsed
On rahu mu hinges, südames

Vaikuses Sind oodates
Rahu on üksnes Jeesuses