.







Ma ootasin, aga sa tulid liiga hilja...

- Minu Süda

Otsides kadunud päkapikku!

Mul on päkapikud käinud, aga teda ma ei näinud...

Ka mina olen tubli laps olnud natuke, sest ühel õhtul avastasin ma enda jope taskust väikese "šokolaadipoisi". Kahjuks aga ma ei tea, kes mu päkapikk oli, aga sooviksin temaga väga tutvuda.

Kui kellelgi on informatsiooni, mis võiks aidata, oleksin tänulik!

Häid jõule!

Täna on see päev!

Eile ostsin pildiraami, et sinna panna isast pilt meie tuppa, kuna emast oli juba olemas.
Täna aga hakkasin sellele pilti otsima. Vaatasin kõik albumid läbi...

Lõppes see aga sellega, et kui vaatasin oma endi vanemate lapsepõlve pilte, mis olid nii armsad, ilusad ja rõõmsad, hakkasin ma lausa nutma. Ma igatsesin neid aegu, kus ka mina olin väike ja siiralt mossitasin või naeratasin piltidel.

Valisin lõpuks pildi, kuhu on taha kirjutatud pühenduseks...
Viimased poissmehepõlves tehtud pildid Matist. 8. juulil 1975 Pälsoni 14. intris, tühjas 110. toas. Mõeldud vaatamiseks rasketel hetketel.
See pilt on täis mu isa ehtsat muhedat rõõmu. Kui külla tulete, siis näete...

Igastahes täna ma tundsin, et lapsepõlv on läbi saamas. Kuid tulevikuks, kui tulevad rasked ajad, siis saan meenutada vanu häid aegu ja vaadata pilte, kui kõik oli lilleline.

Kui ema tuli koju, ma läksin ja kallistasin teda. Ta oli rõõmus, et olin üle pika aja jälle kodus ja sain temaga rääkida ning süüa koos.

Armastusega!
Mai

Märkan!

Täna on üks halb päev.

Magada sain küll hästi, aga ajasin ennast üles selle peale, et Maxi tsipa nuttis, kuna ta vanusest(vist) tudiseb juba ja liigesed teevad talle valu. Ma väga loodan, et see läheb tal üle(kuna algas see ju sel nädalal). Lõuna ajal helistas mulle vp Ave lausa "suurepärase" uudisega, et lähen kesklinna küll lõunapausi andma Rasmusele, aga siis sealt lähen kohe Pirita selverisse.

Teel Kesklinna vp-sse märkasin ma seda, et kui Balti jaamas üks keskealine joobes mees peale tuli, siis ma palusin, et pliis ära istu minu kõrvale, ja ta ei istunudki, istus mu ette. Mu kõrvale istus aga üks vana tädike, kes hakkas vene keeles omaette rääkima ja terve tee kuni Hobujaamani ropendas ka vene keeles. Kui too joobes eesti mees mu eest ütles talle JÄÄ VAIT, siis olin talle lausa tänulik ja mõtlesin, et äkki tema siiski oleks võinud mu kõrvale istuda, mis sest, et ta tundus kurjakuulutavam kui too vene tädike. Balti jaamas trammi oodates aga vaatasin peatuseputka ümbruses olevaid punaseid laike, mida mina teadsin, et on veri, kuna eile õhtul oli seal palju politseinikke, kiirabi ja veriseid inimesi. Huvitav oli see, et keegi vist ei teadnud, et see veri oli, kuna keegi ei pannud seda tähele ja käisid sellest üle, aga mina ikkagi hoidusin eemale ja mõtlesin selle peale.

Kell 5 aga olin ma Pirita selveris juba tööl ning loomulikult olin pahas tujus, sest esiteks, ma ei tahtnud seal olla, ja teiseks, seal oli segadus ja midagi ei klappinud. Nüüd olen aga siin korda teinud kõik ja söön šokolaadi.

Ma olen terve ja mul on lausa soe olla, kõht pole ka tühi. Kas ma ei peaks hoopis õnnelik olema, et mind pole läbi pekstud ja nii vana ma ka veel pole, et hullumeelseks muutuksin. "Mõnuainete" küüsis ma ka pole. Ma kipun arvama, et kõik need põhjused pahaks päevaks on lihtsalt ettekäänded tujutsemiseks. Aga äkki mõnikord võingi halvas tujus olla. Ma ei tea. Aga loodan igastahes, et kuigi märkan ümbritsevat maailma, siis homne on minu jaoks ilus päev.

Armastusega!

Võta aega olla püha!

Ma olen viimasel ajal mõtelnud...

Isand ütles: "Kui sa annad mulle ühe asja, võin ma sinu juures muuta kõik. Ma võin muuta su mõistuse. Ma võin muuta su hinge. Ma võin muuta su ihu. Ma võin muuta su rahalise seisu. See üks asi, mida ma vajan, on just see asi, mis sul on kõige raskem olnud anda - sinu aeg."

Kas sa ootad Jumalat? Kas sa oled Maarja või Marta?

Ma kipun olema rohkem nagu Marta (huvitav on see, et naistepäeval Asunduses oli minu äraarvamisnimeks just Marta, irooniline või mis). Ma ei oska oodata Jumalat ja puhata Temas. Ma kipun keelduma ootamast ja rühin oma jõuga edasi ning kurnan ennast sellega. Ma tahan saada Jumalalt selle võimsa relva, mis saab mul olla vaid siis, kui olen Temaga - ootan Teda. Ma tahan...

Neile, kes Jumalat ootavad, on varuks pandud salajased asjad. Enamik inimesi kuulevad nendest saladustest vaid teiste käest. Aga ma võin neid kuulda otse Jumala Vaimu käest, kui ma astun Tema ligiollu - ja ootan.

Kas need on ainult sõnad mu blogilehel või need mõtted muudavad midagi minu elus?

Ma läksin täna õhtul Maxiga jalutama. Ma võtsin selle väikese aja (max 15 minutit) ning jooksin temaga, jalutasin temaga, siis ma istusin kiigele ja võtsin aega olla üksi, sest Maxi läks omadele jahimaadele. Ma mõtlesin, et ma olen vaba sel hetkel. Vaba kõigest, mis on kurnav, vaba kurbusest, kohustustest. Ma puhkasin ja siis jalutasin edasi. Ning ümisesin laulu, kus sõnad ütlesid seda... au Su nimele...

Kas ma toon au Tema nimele?

Kas Jumal on mu elus kõrgeks tõstetud?

Lõbusalt aega veeta on tore. Kaaslastega osaduses olla on hea. Jumalat teenida on imeline.

Aga on aeg, mil tuleb olla vaikselt. On aeg, mil peab telefoni välja lülitama.

Mitte keegi ei ole tähtsam kui Jumal!
Ära maga maha aega, mil võiksid olla koos Temaga!

Katse!

Ka mina tegin täna ühe katse, inspireerituna Iirisest ja Triinust ning loomulikult ka Liisist. Te olete mu muusad :D!

Annan teile teada sellest, kui tulemused on selgunud!

Armastusega!
Mai