Koristuspäev

Tänase päeva veetsin kodus ja ainult kodus. Lülitasin telefoni lõuna ajal välja - ei tahtnud kellegagi rääkida. Kuulasin Damien Rice'i. Mulle aitas vist ühest korrast selle kuulamisest, siis tuli ema ja ütles, et paneksin midagi rõõmsamat. Ave, ma imestan, et sa nii normaalne oled pärast neid aegu Coldplayga.

Ülejäänud aja olen üritanud koristada. Siia oli juba tekkinud väga suur segadus. Varsti on kõik korras ning siis võin panna küünlad põlema. See on huvitav, et ma kunagi ei taha küünlaid põletada, kui kuskil on sassis. Aga kui kõik on korras, siis on hea istuda ja vaadata, kuidas väikesed tulukesed on mööda tuba laiali.



Mõtlesin, et samamoodi on ka mu eluga. Kui kõik on korras, siis on niiiii hea lasta oma tulel särada. Särada kõigile! Oleks oma elu korrastamine vaid sama lihtne kui toa koristamine.

Kui...

...mina alles noor veel olin.



Olen mõelnud, kui hea oli noor olla. 16 oligi vist parim aasta. Sain päästetud, ristitud... Mõni julges väita, et ma naeran liiga palju.

Jah, ma olen kurb, et mind mõni juba eakaks nimetab, aga... küll ka temal jõuab kätte aeg, mil teda mullaks nimetatakse:P.

...

Tegelikult ma ei pea ennast vanaks. Sugugi mitte. Aga kuna ma olen noortejuht, siis tunnen, et ma vist ikka ei ole enam noor ka. Ma tunnen, et pean ennast jälgima, kuidas ennast lasen välja paista. Ega ma ei anna halba eeskuju. Ega ma ei avalda enda kohta liiga palju, millest noortel ei ole hea teada. Kas tohin näidata oma nõrkusi? Kui näitan, siis võivad nad äkki arvata, et nii võibki või kaotavad austuse täielikult mu vastu. Just sellepärast mulle meeldis olla noor. Ma võisin naerda kui palju tahan. Nutta kui palju tahan. Võisin lubada vigu. Aga hetkel ma võib-olla olengi see salapatt, nagu Helari rääkis. Kõik mu sees on salajas, peidus.

Kõik on korras

Jalutasin täna ajas tagasi - vaatasin KÕIK Jaime postitused Xangas. Ajani, kui kohtasin esimest korda kolme väikest My'd ja see oli ma arvan, et 5-6 aastat tagasi Tartus YR-l.



Kohtasin oma esimest LTC conventionit. Hale'de lahkumist - Clint'i, kes mängis VÄGA olulist rolli minu tulekul Kristuse juurde.

Ning meie viimaseid esinemisi vabaõhumuuseumis, kus ma olin selleks ajaks käinud juba sadu kordi. Jah, suviti oli rahvatants me elu. Samuti häid mälestusi Avega, kes on mulle väga kallis. Peaksin seda talle tihedamini välja ütlema, sest algusest peale on ta olnud meie pesamuna, keda peab hoidma. Nüüd aga hoiab ta juba meid ennast. Raske uskuda, et tunneme üksteist juba oma 10 aastat. Ajal on vist tiivad.

Viimane kokkupuude käsitööga, kus nukud olid alati omaniku näoga, nii kallihinnalised ja alati vajasid parandamist. Iirist, kellega alati hea olla ja harjutada sign language't, mida ma ei oska.

Parimat reisi Elvasse, mis nüüdseks on muutunud minu jaoks liigagi tähenduslikuks ja elu parimat aastavahetust 2 aastat tagasi Bankside ja S7-ga, kui sain teha inglit lörtsis.

Mare, sa ei pea liigselt muretsema. Armastan sind täiega!:)

Mälestusi on liiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiga palju. Hea on, et Jumal meie ajud nii suureks on meisterdanud!

Kallistan teid kõiki tugevasti!

Otsusta!

Laager oli lausa suurepärane minu jaoks, see oli kinnitus mulle ja suur õnnistus. Jumala juhtimine oli see tervenisti. Õppisin, et peab usaldama Jumalat täiesti, siis ei ole kohustused koormaks, vaid need kannavad sind ennast.

Olete mulle kallid! Väärtustage iga hetke, mis Jumal on teile kinkinud!

Pühendusega Marele!

Tere!

Minu nimi on Mai. Olen 21-aastane. Tahaksin jagada teiega pisikesi killukesi endast.

Kõige tähtsamaks faktiks minu kohta võiks öelda, et olen kristlane, jah, kristlane ja uhke selle üle. Loodan, et surres Jeesus ütleb, et tunneb mind. Aga eks ma peaksin olema ikka palju palju rohkem tema sõber, et ta mind kohtudes ikka ära tunneks.

Hetkel minu elu koosneb põhiliselt kool, töö, kool, töö, kirik taktis. Aga eks mul aega jääb tsipakene nende kõrvalt üle ka ja selle veedan põhiliselt oma sõprade, Taneli ja perega. Vanemad on juba tegelikult tsipakene kurvad, sest õed mul kõik kodunt lahkunud ja mina viibin ka kodus ainult nende uneajal. Sest töö lõpeb mul õhtul kell 23.00 ja koju jõuan natuke enne 00.00-i. Mõnikord sellise kinnise ajagraafikuga päris raske ka, sest olen vastutustundeline Kalju noortejuht kui ka pühapäevakooliõpetaja koos Avega 4-6 aastastele, aga eks ikka aeg-ajalt kogun jõudu Jumalalt ja inimestelt, keda armastan. Ning rühin siis vaikselt edasi. Ka päike on väga kosutav minu kehale ja hingele.

Varasemast ajast olen tegelenud aga päris mitme asjaga. Umbes 4 aastat tagasi, kui küsiti minult, millega ma tegelen, siis tavapärane vastus oli - käsitöö ja rahvatantsuga. Päris omapärane tüdruk olin ma või mis. Aga tegelikult need olid väga ägedad tegevused, sain endale päris mitu head sõpra oma aegadest Leigaritega, nagu Tiina ja Ave. Leigarites käisin ma koguni oma 5 aastat vähemalt. Tehniliselt olen ma nende liige praegugi, aga tegelikult ei ole. Kogun endale võlaks liikmemaksu seal, see on mu põhitegevus. Käsitöö aga õpetas mulle palju praktilist, sain ka oma esimesed õpetaja kogemused selle kaudu. Käisime käsitöö huviringis õpetajateks mingi aeg Lasnamäel. Muide, kui keegi ei tea, siis selle kaudu kudusin ma endale täiesti ise Emmaste paastu rahvariideseeliku. See oli ikka väga suur töö - kõigepealt värvisin lõngad, siis kerisin need rullidesse, kudusin riide, siis õmblesin ümber pihiku. Huh, väga väga suuur töö. Ju vist sel hetkel ma otsustasin, et elukutselist käsitöölist minust ei saa. Kuigi tööpakkumisi Lembe teinud küll, et abiliseks minna nende käsitöökotta.

Oma perekonnast tahaksin ka rääkida. Mul on ema ja isa, see maikuu tulevad neil hõbepulmad - juhhuuu. Nad on väga ägedad. Mu ema Malle on 54-aastane, perearst. Rääkigu, mida need lollakad ajalehed räägivad, aga minu ema on väga, lausa kõige hoolivam inimene üldse, keda tean. Tema oli mulle eeskujuks, et minna õppima sotsiaaltööd. Isa on aga eriti põnev tegelane, Mati nimeks. Tema on meil kirjanik, põhiliselt kirjutab ta lastele, aga eks ta üritab ikka oma romaane ka saada kirjastatud. Minu meelest tuleb tal lastele kirjutamine paremini välja. Siiamaani on tal ilmunud hmm, 6 raamatut, loodan, et ei tulnud vale arv. Aga pole hullu, mu isa mu blogi ei loe:). Ta meil juba 64-aastane, raske uskuda, sest ta on väga kõbus ja plaanis on tal vähemalt 100 aastat elada kui mitte rohkem. Aga paar päeva tagasi tahtis ta, et aitaksin tema keeles messaari (Messengeri) konto luua. Pole veel küll jõudnud, kuid usun, et eks ka need ajad, mil ta mu blogi hakkab lugema, pole kaugel. Meie koer Maxi on ka mu väga hea sõber - täitsa parim semu. Tema meil päris vanurike - 11,5-aastane. Täpsemalt võite Maxist lugeda minu xanga aadressilt (http://margitmai.xanga.com/661981571/let-me-introduce-you-to/). Sellega mu pere siiski ei lõpe. Kuna ma olen pere pesamuna, siis on lihtsalt loogiline asjadekäik olnud, et vaid mina meie siblingutest elan veel koos vanematega. Minu täitsa täisverelised õed Mare ja Margit on läinud Tartusse. Ma tõesti ei tea, miks nad selle linna valisid, sest mina ei lähe elusees sinna pesitsema(loodan, et ei pea omi sõnu sööma). Aga jah, tegelt ikka tean küll miks. Eks see igivana armastus - nuuks. Pole hullu, Margit on varsti juba sõudmas abieluranda ja Mare, kes teda teab. Aga tõesti tõesti, ka sellega mu perekond veel ei lõpe. Mu vennaks on mulle isa esimesest abielust Mardikene, tema meie pere tv-star, niivõrd kuivõrd, aga ta on väga lahe. Viib meid õdesid välja sööma ja sõidutab Hiiumaale. Mulle ta meeldib väga väga. Peale selle on mul veel kaks poolõde. Uskude või ärge uskuge. Teelet tunnen ma alates oma 12eluaastast ma arvan. Tema sündis enne mu isa kohtumist minu emaga ja pärast Mardi emast lahutamist. Teele on päris blondikene, aga väga heatahtlik ja armas mulle. Ka Hiiumaal elab mu üks poolõdedest, tema aga juba üle neljakümne aasta vana, ma ei teagi täpselt ning temaga olen ma kohtunud paar korda viimase paari aasta jooksul. Temaga on keerulised lood, ta isegi ei teadnud, et minu isa on tema isa ka, sest tema ema eitas seda kogu oma elu. Aga siis too suri mingi aeg tagasi ja siis mu isa läks talle esimest korda külla ja rääkis loo, et ta kahtlustab, et on ta isa. Mul on väga tore pere ja mitte keegi ei tohi väita vastupidist!

Ahjah, endast siis ka natuke täpsemalt - olen naissoost. Õpin sotsiaaltöö esimesel kursusel Tallinna Ülikoolis - väga põnev ja huvitav eriala. Iseloomult ma peaksin ennast vastuoluliseks, võin olla väga paljut. Aga ma hoolin inimlastest ja olen päris tubli. Ka koolis läinud siiamaani päris hästi. Põhikoolis olin kiituskirjalane ja keskkooli lõpus sain tegelt suht koba peale hõbemedali, eksamitulemused polnud ka just kõige halvemad. Ülikoolis saan stippi. Aga see on tõenäoliselt nii, et noorim laps ei taha ikka oma vanematest õdedest halvem olla, eksole. Kuid arvan, et kahte magistrikraadi ma endale ikka ei taha:D (-> vihje käib siis Mare kohta). No vot, eks näis, mis amet mind tulevikus ees ootab. Hetkel aga olen lihtne klienditeenindaja, päris hale või mis. Aga tegelikult see pole nii kerge ka kui näib. Olen sellel alal töötanud juba 2 ja pool aastat ning ikka on kuhu areneda, et olla hea klienditeenindaja. Eriti peab töötama oma virksuse kallal. Täpsemalt saate mu vp-seiklustest lugeda mu siitsamast blogileheküljelt, aga eks neid tuleb iga päev juurde, sest kliendid ja kaastöötajad on väga värvikad tegelased.

Teate, isegi kui te mind näete, te ei tea milline ma tegelikult olen. Vähesed saavad öelda, et nad tunnevad mind. Tegelikult ma isegi ei tunne end tervenisti 100%. Aga...

Sellega ma praeguseks lõpetan.

Olete mulle kõik väga kallid!
Nagu ikka...

... armastusega!

Mai

Tulemused

On aeg avaldada katse tulemused.

Mitu kuud tagasi - 16 september (inspireerituna kohvikestest) kirjutasin anuvad kommentaarid oma sõpsidele, et nad kirjutaksid uue postituse. Tahtsin näha, kes reageerib, kui kiiresti.

Kahjuks on aga aega juba niiiiiii palju möödas, et enam ei mäletagi neid tulemusi täpselt, aga...
kindlalt tean, et edukaimad läbijad olid Mare ja Liis. Kõige suurem läbikukkuja oli Margit, kes siiamaani pole uut postitust teinud, kuigi palvesoove selle kohaseid olen tema teele ikka väga palju saatnud.

Armastusega!
Mai

PS: Registreerige KNL-i!