Uuetoa talu

Tahan teiega jagada pilte kohast, kus lapsena veetsin väga palju aega. Viimastel aastatel kahjuks jõuan sinna ainult korra suve jooksul ja siis ka 1-2 päeva saan olla. Nii juhtus ka see aasta, et sain seal viibida ainult u 24h.

Põlma küla uhkuseks võib lugeda Põlma tuulikut. Tuulik on olnud ka televisiooni kummituste saates. Tuulik asub ise täpselt üle Veera viljapõllu ja paistab kaunilt söögitoast aknast välja vaadates. Hetkel käib seal renoveerimistöö.


Siit on paista Uutoa talu tee pealt vaadates. Aja jooksul on puud seda hakanud aina rohkem ja rohkem varjutama.


Kui tee pealt ära pöörata, jäävad enim silma varemed. Need ümbritsevad oma mitmekümne ruutmeetrist ala, kus varem asus laut lehmade, hobuste, lammaste ja sigade tarvis.


Siit on paista maja aidauksega. Selle ukse ees on meil õdedega päris mitu pilti tehtud. Ka see, kus Margitil on hammas puudu ja me kõik kummikutega (see pilt on mul FB-s nt üleval). Pildil kõige suuremalt paistev metsik õunapuu on aga ajaga palju väiksemaks lõigatud. Nimelt, lapsena oli meil igaühel ühe selle suurema oksa küljes oma kiik, millega kiikusime kiigutantse.


Mulle meeldib see vanaajahõnguline värav, mis viib maja peaukse ette. Lapsena mängisime me selle peal Rosat. Nimelt täpselt selle värava kõrval kasvas ka suuur ploomipuu, paar aastat tagasi võeti see aga maha, sest oli ära kuivanud.


Siit on kõige paremini näha vana talumaja. Minu meelest on see nii kaunis on kiviseina ja väätidega.


Varem oli Veeral väga palju lilli aias. Nüüd on ta aga juba 82-aastane ja vähem lilli ka seetõttu. Aga kahes vanaajahõngulises lillepotis on tal alati suviti lilled õitsemas.


Oh jah... Nii väga meeldib mulle mu lapsepõlve kodu. Nii palju mälestusi. Kui ma koolis ei pidanud veel käima, siis mõnikord viibisin seal tädi Veeraga isegi oktoobrini või nii. Loomulikult käisin suviti palju ka Rannamõisas. Aga Põlma külas olin ka ikka väga palju. Käisime Veeraga metsas puid raiumas, seeni ja marju korjamas ning tegime veel palju palju muud.

Armastan sind, tädi Veera ja Uuetoa talu!

EELK Kehtna Peetri

Kaks nädalat tagasi tekkis mul võimalus käia Raplamaal Veera juures. Mäletasin, et üsna ligidal Veera kodule asub üks kirikuke surnuaiaga. Mõtlesin sinna siis rattaga sõita, sest ainult u 1,5km kaugusel see. Tegin ka pilte, sest mulle meeldib blogisse jäädvustada enda mälestusi aegadest ja kohtadest.

1. Siit paistab kirik üle viljapõllu.


2. See oli üks ilusamaid ja ütleks, et hubasemaid surnuaedi, mida olen kohanud. Kõik oli hooldatud. Palju oli puid, mis moodustasid teeradade kohale võlvikuid. Surnuaia keskel asus väikene lagendik ajamajakesega.
Pildil on puud, mille all asuvad hauaplatsid. Nagu väikesed puudest hauakoopad moodustuvad.


3. See pilt on pühendusega Marele. Arvan, et selline hauaplats sobiks tulevikus Marele, selline väga lihtne, aga korralik. Samuti avastasin, et selles surnuaias kasutati uut hauaplatside katet - spetsiaalsed kivikesed nagu pildil näha on.


4. Eelnevalt olengi ma selles surnuaias käinud vaid ühel korral - 15 aastat tagasi. Võib-olla olen enne seda veel käinud, aga ma lihtsalt ei mäleta seda. 15 aastat tagasi suri aga naabrite 26-aastane poeg autoõnnetuses. Veera võttis mind kaasa matusele. Samal aastal kui Heiki suri, sündisid tema vennal kaksikud. Kaks aastat hiljem aga üks kaksikutest suri. Tema on maetud Heikiga samale hauaplatsile.


Nagu näete, suutsin üles leida haua, kus käisin viimati 15 aastat tagasi. See juba näitab, et see surnuaed polnud meeletult suur. Aga mulle meeldis väga selles surnuaias jalutada. Tundsin ennast kuidagi liigagi hästi. Rahu oli südames.

Särgist ligemal

Viimased kuu aega olen vaikselt tegelenud isa uue romaani trükkimisega arvutisse. Romaani nimi on "Särgist ligemal" ja räägib minu vanaemast, tema surmast kui ka tema lapsepõlvest. Olen jõudnud trükkimisega küll alles poole peale, aga alles eile sain ma teada, mida tähendab raamatu pealkiri - särgist ligemal.

Roland istub ema kušeti ette toolile ja pakub talle pulgakompvekki, mille ta vastu võtab.
"Kas tunned mind?"
Ema lutsib kompvekki.
"Tunnen. Roland."
"Kuidas läheb?" uurib poiss.
"Hästi."
"Miks sa lamad?" küsib laps edasi.
"Olen haige. Kas sa, armas laps, tead, et surm on inimesele ligemal kui särk. Ma olen haige, aga haigel inimesel on surm eriti ligidal ja seepärast ma lamangi."



Olen viimasel ajal palju hakanud tähele panema surma. Seda näeb iga päev ja väga tihti, kui hästi märgata. Samas on see nii loomulik.

Kuid oma postituse jätan ma seekord poolikuks, sest arvan, et nagu ka surm pole lõpp, siis ei pea ka iga postitus lõppema punktiga

Killuke suverõõmu

Täna hommikul sõitsin Haapsalust Tallinna ja tundsin sellist ehtsat suvetunnet, kui sõidad maalt tagasi linna. Kella 11ks pidin ma aga juba tööle minema, aga ka seal sain killukest suvest tunda.

Nimelt kell 15:00 algas mu lõunapaus, mille ajal läksin ilmselgelt Rimisse toitu ostma. Ostsin ikkagi korralikult varuga. Aga kuna nägin, et piisavalt on veel aega, siis ostsin oma lemmik jäätist. Kõigile mahlapulga austajatele soovitan - Ingmani FRUIT ice lolly't. Parim mahlajäätis ever!





PS: Iga hetk on kingitus!


Armastusega,
Mai

Loomaaed

Olles Haapsalus, kohtan ma oma teel palju loomi. Nimelt, Terje on meeletu loomade järele. Tulevikus tahaks ta saada loomaarstiks, aga kuna ta arvab, et ei suuda ja ei jaksa piisavalt hästi õppida, ei saaks ta soovitud erialale sisse. Aga siiski soovib ta õppida midagi meditsiini valdkonnast - kas siis ämmaemandaks või medõeks.

Loomi on aga tõesti Terjel palju. Tutvustaksin ka teile neid.

Penny
Pennüü, nagu mina teda kutsun, on minu lemmik. Ta on suur ja must õuekoer, kes on sama sõbralik kui Maxi.

Kasss
Terje võttis ta endale 2009 sügisel tänavalt. Kass on mu least favourite. Tõsiselt, kuigi ta näeb armas välja ja puha, on ta parajalt imelik. Esiteks ta varastab toitu kui vähegi võimalik. Ei ole üldsegi sõbralik. Aina jookseks minema. Laupäeval ja pühapäeval harjutasime Terjega temaga rihmaga õues käimist, sest ta kogu aeg vaatab ukse võre tagant välja ja kiunub, et tahab õue. Kui õue viisimegi ta, siis oli tardunult ühe koha peal ja väga tujukas. Antud pildi peal olime me kassiga õues juba ära käinud ja ta tahab õuest tuppa saada.



Mustikas
Mustu, nagu mina teda kutsun. on jänku. Terje pani talle küll mingi imeliku teise nime, aga see kuidagi ei taha mulle meelde jääda. Mustu võttis ta endale ka eelmisel sügisel, kui käisime Tartus youth rallyl. Jänku on enamvähem ok, aga ta võib hammustada. Aga õues rihmaga käies on ta täitsa armas ja hüppab hops-hops ringi.



Hamster
Pool aastat tagasi oli Terjel veel kaks hamstrit. Aga siis tappis üks teise ära. Pärast seda ma allesjäänuga enam ei ole suhelnud.

Hiired
Hamstrite kõrval asuvas puuris on kaks hiirt. Üks on punaka karvkattega ja teine hallikas. Tegelt neil on peenem nimetus kui hiired ja Terje on neile veel päris oma nimed ka pannud. Aga loomade nimede peale mul mälu ei jätku. Hiirtega ma ei ole kunagi suhelnud, sest kui neid kätte võtta, siis nad on nii kiired, et panevad plehku. Terjele meeldivad nad väga.

Kalad
Terje toas asub ka akvaarium väikeste kalakestega. Umbes 20 on neid. Laupäeval panin oma sõrme vette ja nad tulid seda sööma, mul oli vaid kõdi. Aga üldiselt on kalad suhteliselt mõttetud.


Rohkem loomi Terjel pole. Aga kuigi enamikke nendest loomadest ma endale ei võtaks, siis siiski on tore, et Terjel nad on olemas.


PS: Järgmine kord, kui Haapsallu lähen, teen ülejäänud loomadest ka pilti ja lisan siia postitusele juurde need :)!

Kodu

Jõudsin täna 20 minutit hiljem koju kui tavaliselt - 23:50. Jõudes koju, võtsin kutsu rihma otsa ja viisin ta väikesele pissiringile. Tavaliselt olen Maxiga ainult maja esise ligiduses, aga täna tegin lausa majale ringi peale ja ronisin veel mäekese otsagi. Selle väikese ringi jooksul tuli mulle igasuguseid seiku meelde minu kalli kodukoha kohta, kus olen elanud oma terve elu, ning tahan neid ka teiega jagada.

1. Lapsepõlves oli meie pere tõenäoliselt ainuke eestikeelne pere terve maja peale. Järeldan seda sellest, et kunagi ei olnud kuulda midagi peale vene keele. Praegu aga kuulen tihti eesti keelt siin kandis.

2. Terve oma 22,5 aasta jooksul, pole mind kunagi koduteel röövitud või kallale tungitud. Sellest järeldan, et Põhja-Tallinn ehk Kopli on ohutu koht elamiseks.

3. Mare arvab, et trammipeatuses kaubitsesid pikka aega narkodiilerid. Aga mina seda pole täheldanud.

4. Mitmeid aastaid tagasi ärkasime õdedega öösel üles. Kuulsime, et midagi toimub õues. Läksin kardina taha piiluma. Kohe natukese aja pärast nägin, kuidas akna all seisev vana auto lahvatas leekidesse. Tegemist oli ilmselgelt süütamisega.

5. Minu maja kõrval asub väikene mäeke. Talviti saab sealt kelguga alla lasta. Väga tihti kallati see veega üle, siis sai liugu jääl lasta. Kahjuks pole ma sealt alla lasknud juba vähemalt 5 aastat. Sel talvel pigem häirisid mind lastehulgad, kes otsustasid hommikuti (loe u kell 11-12) minu akna all kilgates talverõõmusid nautida.

6. Umbes 10 aastat tagasi varastati õues pesunääridelt Mare teksapüksid ära. Pärast seda me pole riideid õue kuivama pannud.

7. Sel talvel, kui oli meeletult lund, siis ka meie maja kõrval olevale mäele tekkis topelt lumemägi, mille otsa ronisin igal õhtul Maxiga, kui teda vetsu viisin. See lühiajaline traditsioon meeldis mulle väga. Seetõttu otsustasin seda ka ükskord oma mobiiliga jäädvustada. Pildi peal poseerib Maxi Milian Kirbuste Soonik lumemäe peal.



Kallis on mulle kodu nii halvas kui heas.

Armastusega,
Mai