Vana vaksal

Eelmisel neljapäeval käisin selle hooaja esimesel noorte palveõhtul. Seal oli väga hea olla.
Kui ootasin Mariga trammi, otsustasin, et tahaks korraks jalga puhata koos Mariga Vanas Vaksalis. Olen juba ammu tahtnud sinna minna, sest see avati vähem kui pool aastat tagasi ning aknast vaadates tundus täitsa ok koht olevat.

Armas koht oli see tõesti. Tundub, et see koht ei ole veel populaarsust eriti kogunud nagu Boheem. Seetõttu oli ka klienditeenindaja, ma arvan, eriti rõõmsameelne ja sõbralik, kui sisse astusime. Kui meie sisse astusime, siis kaks noort naist seal veel olid ka, kuid üsna pea nad ka lahkusid.



Siin siis väike pildike meie kakaojoomisest. See oli meeldiv, mõnus ja hea, nii et arvan, et sinna tasub teinegi kord minna. Sest mulle meeldib käia just nendes kohtades, mis pole veel populaarsust kogunud.

PS: Käisin eile ka esimest korda üle pika aja jälle noortekooris. Ka seal oli hea olla. Olen küll sopran, aga kuna saan vähestes proovides käia, siis see ongi nii parem, sest laulud on vanad ja tuntud.

PS2: Olete oodanud minuga kakaod jooma. Sellega seoses tervitaksin Tiinat, sest tema just panigi mind kakaod jooma, sest enne ülikooli ma ei joonud seda mitte kunagi.

Tschüssi!

Kodune vol 2

Lõuna söödud, ütles ema, et lähme jalutama. Koer on küll hetkel Veera juures maal puhkamas, aga ikkagi, jalutame mere äärde. Tegelt mu vanemad tahtsid ronida ka laste laeva peale, aga ma veensin nad ümber, kuna lapsed olid ikkagi seal peal ka. Nad ka siis nii väga ei tahtnud.

Aga meil oli väga tore olla. Teate, kui masendav on mõelda, aga ma pole ikka meeletult kaua aega niimoodi vanematega lihtsalt jalutanud. Isegi Maxiga koos käisime viimati niimoodi pargis jalutamas mitu aastat tagasi. Väga kurb on mõelda, kuidas ma pole üldse leidnud oma vanemate jaoks aega. Kõige muu jaoks leian, aga vanemate jaoks mitte.

Kuid arvan, et parem hilja kui mitte kunagi, eks.








Te ei kujuta ette, millise rõõmu ja armastusega mu süda on täidetud!

Kodune vol 1

Niivõrd kuivõrd tänu koolile on mul esmaspäeva ja teisipäeva õhtud alati vabad. Sellesmõttes vabad, et tööl ma siis ei pea olema, kuna olen need vabaks endal vahetanud. Selle vaba aja olen otsustanud ma rohkem pühendada oma perele ja kodule. Üle-eelmisel esmaspäeval ostsin ma endale ka kokaraamatu, millest olen juba kahte retsepti proovinud ning sel teisipäeval andis Triin, kallis, mulle nende küpsiste retsepti, mida talle väga meeldib teha.

Niisiis tahtsin jagada teiega rõõmu, et tegin esimest korda elus üksinda küpsiseid ning need tulid ka väga head välja.


:)

Uuetoa talu

Tahan teiega jagada pilte kohast, kus lapsena veetsin väga palju aega. Viimastel aastatel kahjuks jõuan sinna ainult korra suve jooksul ja siis ka 1-2 päeva saan olla. Nii juhtus ka see aasta, et sain seal viibida ainult u 24h.

Põlma küla uhkuseks võib lugeda Põlma tuulikut. Tuulik on olnud ka televisiooni kummituste saates. Tuulik asub ise täpselt üle Veera viljapõllu ja paistab kaunilt söögitoast aknast välja vaadates. Hetkel käib seal renoveerimistöö.


Siit on paista Uutoa talu tee pealt vaadates. Aja jooksul on puud seda hakanud aina rohkem ja rohkem varjutama.


Kui tee pealt ära pöörata, jäävad enim silma varemed. Need ümbritsevad oma mitmekümne ruutmeetrist ala, kus varem asus laut lehmade, hobuste, lammaste ja sigade tarvis.


Siit on paista maja aidauksega. Selle ukse ees on meil õdedega päris mitu pilti tehtud. Ka see, kus Margitil on hammas puudu ja me kõik kummikutega (see pilt on mul FB-s nt üleval). Pildil kõige suuremalt paistev metsik õunapuu on aga ajaga palju väiksemaks lõigatud. Nimelt, lapsena oli meil igaühel ühe selle suurema oksa küljes oma kiik, millega kiikusime kiigutantse.


Mulle meeldib see vanaajahõnguline värav, mis viib maja peaukse ette. Lapsena mängisime me selle peal Rosat. Nimelt täpselt selle värava kõrval kasvas ka suuur ploomipuu, paar aastat tagasi võeti see aga maha, sest oli ära kuivanud.


Siit on kõige paremini näha vana talumaja. Minu meelest on see nii kaunis on kiviseina ja väätidega.


Varem oli Veeral väga palju lilli aias. Nüüd on ta aga juba 82-aastane ja vähem lilli ka seetõttu. Aga kahes vanaajahõngulises lillepotis on tal alati suviti lilled õitsemas.


Oh jah... Nii väga meeldib mulle mu lapsepõlve kodu. Nii palju mälestusi. Kui ma koolis ei pidanud veel käima, siis mõnikord viibisin seal tädi Veeraga isegi oktoobrini või nii. Loomulikult käisin suviti palju ka Rannamõisas. Aga Põlma külas olin ka ikka väga palju. Käisime Veeraga metsas puid raiumas, seeni ja marju korjamas ning tegime veel palju palju muud.

Armastan sind, tädi Veera ja Uuetoa talu!

EELK Kehtna Peetri

Kaks nädalat tagasi tekkis mul võimalus käia Raplamaal Veera juures. Mäletasin, et üsna ligidal Veera kodule asub üks kirikuke surnuaiaga. Mõtlesin sinna siis rattaga sõita, sest ainult u 1,5km kaugusel see. Tegin ka pilte, sest mulle meeldib blogisse jäädvustada enda mälestusi aegadest ja kohtadest.

1. Siit paistab kirik üle viljapõllu.


2. See oli üks ilusamaid ja ütleks, et hubasemaid surnuaedi, mida olen kohanud. Kõik oli hooldatud. Palju oli puid, mis moodustasid teeradade kohale võlvikuid. Surnuaia keskel asus väikene lagendik ajamajakesega.
Pildil on puud, mille all asuvad hauaplatsid. Nagu väikesed puudest hauakoopad moodustuvad.


3. See pilt on pühendusega Marele. Arvan, et selline hauaplats sobiks tulevikus Marele, selline väga lihtne, aga korralik. Samuti avastasin, et selles surnuaias kasutati uut hauaplatside katet - spetsiaalsed kivikesed nagu pildil näha on.


4. Eelnevalt olengi ma selles surnuaias käinud vaid ühel korral - 15 aastat tagasi. Võib-olla olen enne seda veel käinud, aga ma lihtsalt ei mäleta seda. 15 aastat tagasi suri aga naabrite 26-aastane poeg autoõnnetuses. Veera võttis mind kaasa matusele. Samal aastal kui Heiki suri, sündisid tema vennal kaksikud. Kaks aastat hiljem aga üks kaksikutest suri. Tema on maetud Heikiga samale hauaplatsile.


Nagu näete, suutsin üles leida haua, kus käisin viimati 15 aastat tagasi. See juba näitab, et see surnuaed polnud meeletult suur. Aga mulle meeldis väga selles surnuaias jalutada. Tundsin ennast kuidagi liigagi hästi. Rahu oli südames.

Särgist ligemal

Viimased kuu aega olen vaikselt tegelenud isa uue romaani trükkimisega arvutisse. Romaani nimi on "Särgist ligemal" ja räägib minu vanaemast, tema surmast kui ka tema lapsepõlvest. Olen jõudnud trükkimisega küll alles poole peale, aga alles eile sain ma teada, mida tähendab raamatu pealkiri - särgist ligemal.

Roland istub ema kušeti ette toolile ja pakub talle pulgakompvekki, mille ta vastu võtab.
"Kas tunned mind?"
Ema lutsib kompvekki.
"Tunnen. Roland."
"Kuidas läheb?" uurib poiss.
"Hästi."
"Miks sa lamad?" küsib laps edasi.
"Olen haige. Kas sa, armas laps, tead, et surm on inimesele ligemal kui särk. Ma olen haige, aga haigel inimesel on surm eriti ligidal ja seepärast ma lamangi."



Olen viimasel ajal palju hakanud tähele panema surma. Seda näeb iga päev ja väga tihti, kui hästi märgata. Samas on see nii loomulik.

Kuid oma postituse jätan ma seekord poolikuks, sest arvan, et nagu ka surm pole lõpp, siis ei pea ka iga postitus lõppema punktiga