Igastahes minu elu on päris hea. Mõtlen, et selline võikski see elu olla. Ma ei käi tööl, kuid siiski ma ei pea muretsema, et me ei saaks hakkama. Abielus on väga hea olla ning tänu kallile sõbrale Tiinale, leidis Tanel kohe töö, mis talle ka meeldib. Olen ka õnnelik, et me otsustasime Tallinna jääda ning et saan jälle osa võtta Kalju koguduse ja noorte tegemistest. Eks ma pean varsti ka tööd hakkama otsima, kuid hetkel lükkan seda veel nii kaua edasi kui võimalik. Elu on ilus ju.
Kuid tegelikult trükin ma praegu isa uut romaani sisse. See räägib 30-aastasest mehest Väino Akkermanist (isal on selline komme, et igas erinevas romaanis on peategelaseks tema surnud sõbra, vanapoisi nimi), kes sõitis oma väikese tütre Maiuga Elvasse puhkama, kuid kohtab oma teel rongis onu Olevit, kes kutsub nad enda juurde ööbima. Väino naine aga jättis ta kolm nädalat tagasi maha ja sõitis Itaaliasse oma uue kallima juurde. Järgnevalt väike lõiguke sellest raamatut:
„Mina ei ole paha laps!“ tõstab Maiu häält.
Noogutan.
„Ma ei mäleta sellist juhust, et Maiu oleks külas mürgeldama hakanud, omavoliliselt midagi ära lõhkunud või asju kuhugi ära peitnud. Ta on just selline nagu see poisike, nagu sina ise lapsena olid. Siiski hoian tal silma peal, sest mine sa tea, mis edaspidi võib juhtuda.“
„Mina küsin onu Olevi käest luba, kui tahan tema asjadega mängida,“ ütleb Maiu tõsiselt.
Muhelen.
„Meil on tõesti ka kodus see komme, et lapsuke küsib luba, kui tahab midagi ette võtta. Loomulikult igasuguste juba väljakujunenud toimingute puhul ta seda ei tee.“
Onu Olev vaatab tunnustava pilguga tüdrukut.
„Mu sisetunne ütles juba rongis, et sellise tubli tüdruku nagu sina võin ma enesele külla kutsuda. Sul on targa lapse silmad.“
„Ma arvan, et mu targal tütrel oleks juba aeg tuttu mineku peale mõelda,“ tähendan.
„Kas ma tohin tillukese oksa, mis on onu Olevi jala juures, lõkkesse panna?“ küsib Maiu.
„Kui sa seda väga ettevaatlikult teed, siis tohid,“ saab ta onu Olevilt vastuse.
Mõned hetked hiljem on oksake juba tüdruku sõrmede vahel, kust see leiab oma uue koha lausa lõkke keskel.
Onu Olev vangutab pead.
„Ma ei kujutanud küll ette, et sa oksa lõkkesse lennutad, aga seda pean ütlema, et olid väga osav. Teinekord tõsta oks ettevaatlikult lõkkeplatsile.“
Maiu ohkab väga sügavalt.
„Ma kartsin, et kõrvetan sõrmi, kui oksa lõkkesse tõstan.“
„Ei sa kõrveta ühti, kui ettevaatlikult oma tegemist toimetad.“ Onu Olev murrab väikse oksakese suure oksa küljest ja ulatab lapsele. „Tõsta oma oksaraag tasa ja targu vastu seda suurt oksa, mis on sinu ees, ja ainult natukene põleb oma ülemisest otsast.“ Onu Olev kohendab toikaga lõket, et soovitatud kohta rohkem ruumi tekitada. „Nüüd võid rahulikult oksakese lõkkeplatsile panna!“
Maiu vaatab mulle ebalevalt otsa.
„Ma kardan natuke.“
Laiutan kätega.
„Kui kardad, ei pea sa loomulikult oksakest lõkkesse panema.“
Onu Olev noogutab.
„Loomulikult. Ma mõtlesin lihtsalt, et sul on selline soov, ja õpetasin, kuidas seda ohutult teha.“
„Ma väga ei karda ja ma panen oksa lõkkesse,“ otsustab Maiu ja viib oma soovi ellu just nii, nagu onu Olev oli õpetanud.
„Maiu, sa olid väga-väga tubli! Aga seda sa muidugi tead, et üksi ei tohi sa tuld teha, kuigi sul õnnestus ülesande täitmine suurepäraselt!“ saab laps onu Olevi käest kiita, millesse on ka hoiatus peidetud.
„Meil kodus polegi seda võimalust, et Maiut tikud ahvatleksid, aga olen ka talle rääkinud, missuguse pahateo võib punane kukk korda saata, kui ta valla pääseb. Ta teab loomulikult, et tikud on ohtlikud ja lapsel pole nende põlema panemiseks asja.“ Vaatan tütre otsa. „Eks ole, Maiu!“
Laps silmitseb mind tõsiselt.
„Tean ikka, et tuletikud on ohtlikud. Praegu tahan ma tudule minna.“
„Mina lähen aga majja ja tõstan tikutopsid kindlasse kohta, sest nad võivad mul mitmel pool laiali olla,“ leiab onu Olev.
„Äkki teeme nii, et esmalt panen Maiu magama.“ Pöördun lapse poole. „Enne pesed natuke ennast ja ka hambaid.“
Maiu noogutab.
„Ikka.“
