Miks!?

Eile ma käisin Ave, Mare ja Triinuga McDonaldsis söömas. Me olime seal kella 23.00ni.
Kuid mis mulle meie vestlustest enim meelde jäi, oli see, et inimkond on nii hukka läinud.

Täna ma lugesin Postimehest ühte artiklit, mis seda meelde mulle tuletas.
http://www.postimees.ee/100408/tartu_postimees/uudised/323084.php

Ja siin on see video, millest teile rääkisin...


Mul on lihtsalt nii kahju...

Update!

Täna ma lugesin üle paari nädala (või nii)tagantjärgi kõikide postitused, mida polnud veel lugenud. Nii huvitav on see, et kui sa loed erinevate inimeste kirjutisi, siis sa nagu näeksid nende maailma ja nende sisse. Kuigi olen vp-s arvutiekraani taga, ma ikkagi tunnen Heli muresid ja üksindust, Ave usku, kui ta räägib (minu arvates) mega-ägedast unenäost, Iirise muresid...
Kuid kui endast rääkida, siis põhjus, miks ma ei kirjuta siia eriti, on see, et ma ei taha ja ei oska ennast enam avada. Mul oleks nagu kest peal, mis varjab mu päris-mina ära. Ma vihkan seda tunnet. Ma tahaksin olla siiram, naerda südamest, joosta Tanelile suure rõõmuga vastu, sest ma olen nii õnnelik, et näen teda... Ma tunnen kõike seda oma sees, kuid kahjuks on välimine kest seda lämmatamas. Tahaksin olla vaba...
Miks me ei käitu nii nagu tahaksime? Me teame, et ei taha solvuda ja teiste tuju rikkuda, aga ikkagi teeme seda... Ma tean, et tahaksin joosta hooga Tanelile sülle ja öelda, et armastan teda... Aga miks ma siis ei tee seda?
Tahaksin, aga ei tee...