26.08.10

Uuetoa talu

Tahan teiega jagada pilte kohast, kus lapsena veetsin väga palju aega. Viimastel aastatel kahjuks jõuan sinna ainult korra suve jooksul ja siis ka 1-2 päeva saan olla. Nii juhtus ka see aasta, et sain seal viibida ainult u 24h.

Põlma küla uhkuseks võib lugeda Põlma tuulikut. Tuulik on olnud ka televisiooni kummituste saates. Tuulik asub ise täpselt üle Veera viljapõllu ja paistab kaunilt söögitoast aknast välja vaadates. Hetkel käib seal renoveerimistöö.


Siit on paista Uutoa talu tee pealt vaadates. Aja jooksul on puud seda hakanud aina rohkem ja rohkem varjutama.


Kui tee pealt ära pöörata, jäävad enim silma varemed. Need ümbritsevad oma mitmekümne ruutmeetrist ala, kus varem asus laut lehmade, hobuste, lammaste ja sigade tarvis.


Siit on paista maja aidauksega. Selle ukse ees on meil õdedega päris mitu pilti tehtud. Ka see, kus Margitil on hammas puudu ja me kõik kummikutega (see pilt on mul FB-s nt üleval). Pildil kõige suuremalt paistev metsik õunapuu on aga ajaga palju väiksemaks lõigatud. Nimelt, lapsena oli meil igaühel ühe selle suurema oksa küljes oma kiik, millega kiikusime kiigutantse.


Mulle meeldib see vanaajahõnguline värav, mis viib maja peaukse ette. Lapsena mängisime me selle peal Rosat. Nimelt täpselt selle värava kõrval kasvas ka suuur ploomipuu, paar aastat tagasi võeti see aga maha, sest oli ära kuivanud.


Siit on kõige paremini näha vana talumaja. Minu meelest on see nii kaunis on kiviseina ja väätidega.


Varem oli Veeral väga palju lilli aias. Nüüd on ta aga juba 82-aastane ja vähem lilli ka seetõttu. Aga kahes vanaajahõngulises lillepotis on tal alati suviti lilled õitsemas.


Oh jah... Nii väga meeldib mulle mu lapsepõlve kodu. Nii palju mälestusi. Kui ma koolis ei pidanud veel käima, siis mõnikord viibisin seal tädi Veeraga isegi oktoobrini või nii. Loomulikult käisin suviti palju ka Rannamõisas. Aga Põlma külas olin ka ikka väga palju. Käisime Veeraga metsas puid raiumas, seeni ja marju korjamas ning tegime veel palju palju muud.

Armastan sind, tädi Veera ja Uuetoa talu!

EELK Kehtna Peetri

Kaks nädalat tagasi tekkis mul võimalus käia Raplamaal Veera juures. Mäletasin, et üsna ligidal Veera kodule asub üks kirikuke surnuaiaga. Mõtlesin sinna siis rattaga sõita, sest ainult u 1,5km kaugusel see. Tegin ka pilte, sest mulle meeldib blogisse jäädvustada enda mälestusi aegadest ja kohtadest.

1. Siit paistab kirik üle viljapõllu.


2. See oli üks ilusamaid ja ütleks, et hubasemaid surnuaedi, mida olen kohanud. Kõik oli hooldatud. Palju oli puid, mis moodustasid teeradade kohale võlvikuid. Surnuaia keskel asus väikene lagendik ajamajakesega.
Pildil on puud, mille all asuvad hauaplatsid. Nagu väikesed puudest hauakoopad moodustuvad.


3. See pilt on pühendusega Marele. Arvan, et selline hauaplats sobiks tulevikus Marele, selline väga lihtne, aga korralik. Samuti avastasin, et selles surnuaias kasutati uut hauaplatside katet - spetsiaalsed kivikesed nagu pildil näha on.


4. Eelnevalt olengi ma selles surnuaias käinud vaid ühel korral - 15 aastat tagasi. Võib-olla olen enne seda veel käinud, aga ma lihtsalt ei mäleta seda. 15 aastat tagasi suri aga naabrite 26-aastane poeg autoõnnetuses. Veera võttis mind kaasa matusele. Samal aastal kui Heiki suri, sündisid tema vennal kaksikud. Kaks aastat hiljem aga üks kaksikutest suri. Tema on maetud Heikiga samale hauaplatsile.


Nagu näete, suutsin üles leida haua, kus käisin viimati 15 aastat tagasi. See juba näitab, et see surnuaed polnud meeletult suur. Aga mulle meeldis väga selles surnuaias jalutada. Tundsin ennast kuidagi liigagi hästi. Rahu oli südames.