Põlma küla uhkuseks võib lugeda Põlma tuulikut. Tuulik on olnud ka televisiooni kummituste saates. Tuulik asub ise täpselt üle Veera viljapõllu ja paistab kaunilt söögitoast aknast välja vaadates. Hetkel käib seal renoveerimistöö.
Siit on paista Uutoa talu tee pealt vaadates. Aja jooksul on puud seda hakanud aina rohkem ja rohkem varjutama.
Kui tee pealt ära pöörata, jäävad enim silma varemed. Need ümbritsevad oma mitmekümne ruutmeetrist ala, kus varem asus laut lehmade, hobuste, lammaste ja sigade tarvis.
Siit on paista maja aidauksega. Selle ukse ees on meil õdedega päris mitu pilti tehtud. Ka see, kus Margitil on hammas puudu ja me kõik kummikutega (see pilt on mul FB-s nt üleval). Pildil kõige suuremalt paistev metsik õunapuu on aga ajaga palju väiksemaks lõigatud. Nimelt, lapsena oli meil igaühel ühe selle suurema oksa küljes oma kiik, millega kiikusime kiigutantse.
Mulle meeldib see vanaajahõnguline värav, mis viib maja peaukse ette. Lapsena mängisime me selle peal Rosat. Nimelt täpselt selle värava kõrval kasvas ka suuur ploomipuu, paar aastat tagasi võeti see aga maha, sest oli ära kuivanud.
Siit on kõige paremini näha vana talumaja. Minu meelest on see nii kaunis on kiviseina ja väätidega.
Varem oli Veeral väga palju lilli aias. Nüüd on ta aga juba 82-aastane ja vähem lilli ka seetõttu. Aga kahes vanaajahõngulises lillepotis on tal alati suviti lilled õitsemas.
Oh jah... Nii väga meeldib mulle mu lapsepõlve kodu. Nii palju mälestusi. Kui ma koolis ei pidanud veel käima, siis mõnikord viibisin seal tädi Veeraga isegi oktoobrini või nii. Loomulikult käisin suviti palju ka Rannamõisas. Aga Põlma külas olin ka ikka väga palju. Käisime Veeraga metsas puid raiumas, seeni ja marju korjamas ning tegime veel palju palju muud.
Armastan sind, tädi Veera ja Uuetoa talu!
