29.06.10

Särgist ligemal

Viimased kuu aega olen vaikselt tegelenud isa uue romaani trükkimisega arvutisse. Romaani nimi on "Särgist ligemal" ja räägib minu vanaemast, tema surmast kui ka tema lapsepõlvest. Olen jõudnud trükkimisega küll alles poole peale, aga alles eile sain ma teada, mida tähendab raamatu pealkiri - särgist ligemal.

Roland istub ema kušeti ette toolile ja pakub talle pulgakompvekki, mille ta vastu võtab.
"Kas tunned mind?"
Ema lutsib kompvekki.
"Tunnen. Roland."
"Kuidas läheb?" uurib poiss.
"Hästi."
"Miks sa lamad?" küsib laps edasi.
"Olen haige. Kas sa, armas laps, tead, et surm on inimesele ligemal kui särk. Ma olen haige, aga haigel inimesel on surm eriti ligidal ja seepärast ma lamangi."




Olen viimasel ajal palju hakanud tähele panema surma. Seda näeb iga päev ja väga tihti, kui hästi märgata. Samas on see nii loomulik.

Kuid oma postituse jätan ma seekord poolikuks, sest arvan, et nagu ka surm pole lõpp, siis ei pea ka iga postitus lõppema punktiga
Posted by Picasa

28.06.10

Killuke suverõõmu

Täna hommikul sõitsin Haapsalust Tallinna ja tundsin sellist ehtsat suvetunnet, kui sõidad maalt tagasi linna. Kella 11ks pidin ma aga juba tööle minema, aga ka seal sain killukest suvest tunda.

Nimelt kell 15:00 algas mu lõunapaus, mille ajal läksin ilmselgelt Rimisse toitu ostma. Ostsin ikkagi korralikult varuga. Aga kuna nägin, et piisavalt on veel aega, siis ostsin oma lemmik jäätist. Kõigile mahlapulga austajatele soovitan - Ingmani FRUIT ice lolly't. Parim mahlajäätis ever!





PS: Iga hetk on kingitus!


Armastusega,
Mai

Loomaaed

Olles Haapsalus, kohtan ma oma teel palju loomi. Nimelt, Terje on meeletu loomade järele. Tulevikus tahaks ta saada loomaarstiks, aga kuna ta arvab, et ei suuda ja ei jaksa piisavalt hästi õppida, ei saaks ta soovitud erialale sisse. Aga siiski soovib ta õppida midagi meditsiini valdkonnast - kas siis ämmaemandaks või medõeks.

Loomi on aga tõesti Terjel palju. Tutvustaksin ka teile neid.

Penny
Pennüü, nagu mina teda kutsun, on minu lemmik. Ta on suur ja must õuekoer, kes on sama sõbralik kui Maxi.

Kasss
Terje võttis ta endale 2009 sügisel tänavalt. Kass on mu least favourite. Tõsiselt, kuigi ta näeb armas välja ja puha, on ta parajalt imelik. Esiteks ta varastab toitu kui vähegi võimalik. Ei ole üldsegi sõbralik. Aina jookseks minema. Laupäeval ja pühapäeval harjutasime Terjega temaga rihmaga õues käimist, sest ta kogu aeg vaatab ukse võre tagant välja ja kiunub, et tahab õue. Kui õue viisimegi ta, siis oli tardunult ühe koha peal ja väga tujukas. Antud pildi peal olime me kassiga õues juba ära käinud ja ta tahab õuest tuppa saada.



Mustikas
Mustu, nagu mina teda kutsun. on jänku. Terje pani talle küll mingi imeliku teise nime, aga see kuidagi ei taha mulle meelde jääda. Mustu võttis ta endale ka eelmisel sügisel, kui käisime Tartus youth rallyl. Jänku on enamvähem ok, aga ta võib hammustada. Aga õues rihmaga käies on ta täitsa armas ja hüppab hops-hops ringi.



Hamster
Pool aastat tagasi oli Terjel veel kaks hamstrit. Aga siis tappis üks teise ära. Pärast seda ma allesjäänuga enam ei ole suhelnud.

Hiired
Hamstrite kõrval asuvas puuris on kaks hiirt. Üks on punaka karvkattega ja teine hallikas. Tegelt neil on peenem nimetus kui hiired ja Terje on neile veel päris oma nimed ka pannud. Aga loomade nimede peale mul mälu ei jätku. Hiirtega ma ei ole kunagi suhelnud, sest kui neid kätte võtta, siis nad on nii kiired, et panevad plehku. Terjele meeldivad nad väga.

Kalad
Terje toas asub ka akvaarium väikeste kalakestega. Umbes 20 on neid. Laupäeval panin oma sõrme vette ja nad tulid seda sööma, mul oli vaid kõdi. Aga üldiselt on kalad suhteliselt mõttetud.


Rohkem loomi Terjel pole. Aga kuigi enamikke nendest loomadest ma endale ei võtaks, siis siiski on tore, et Terjel nad on olemas.


PS: Järgmine kord, kui Haapsallu lähen, teen ülejäänud loomadest ka pilti ja lisan siia postitusele juurde need :)!

21.06.10

Kodu

Jõudsin täna 20 minutit hiljem koju kui tavaliselt - 23:50. Jõudes koju, võtsin kutsu rihma otsa ja viisin ta väikesele pissiringile. Tavaliselt olen Maxiga ainult maja esise ligiduses, aga täna tegin lausa majale ringi peale ja ronisin veel mäekese otsagi. Selle väikese ringi jooksul tuli mulle igasuguseid seiku meelde minu kalli kodukoha kohta, kus olen elanud oma terve elu, ning tahan neid ka teiega jagada.

1. Lapsepõlves oli meie pere tõenäoliselt ainuke eestikeelne pere terve maja peale. Järeldan seda sellest, et kunagi ei olnud kuulda midagi peale vene keele. Praegu aga kuulen tihti eesti keelt siin kandis.

2. Terve oma 22,5 aasta jooksul, pole mind kunagi koduteel röövitud või kallale tungitud. Sellest järeldan, et Põhja-Tallinn ehk Kopli on ohutu koht elamiseks.

3. Mare arvab, et trammipeatuses kaubitsesid pikka aega narkodiilerid. Aga mina seda pole täheldanud.

4. Mitmeid aastaid tagasi ärkasime õdedega öösel üles. Kuulsime, et midagi toimub õues. Läksin kardina taha piiluma. Kohe natukese aja pärast nägin, kuidas akna all seisev vana auto lahvatas leekidesse. Tegemist oli ilmselgelt süütamisega.

5. Minu maja kõrval asub väikene mäeke. Talviti saab sealt kelguga alla lasta. Väga tihti kallati see veega üle, siis sai liugu jääl lasta. Kahjuks pole ma sealt alla lasknud juba vähemalt 5 aastat. Sel talvel pigem häirisid mind lastehulgad, kes otsustasid hommikuti (loe u kell 11-12) minu akna all kilgates talverõõmusid nautida.

6. Umbes 10 aastat tagasi varastati õues pesunääridelt Mare teksapüksid ära. Pärast seda me pole riideid õue kuivama pannud.

7. Sel talvel, kui oli meeletult lund, siis ka meie maja kõrval olevale mäele tekkis topelt lumemägi, mille otsa ronisin igal õhtul Maxiga, kui teda vetsu viisin. See lühiajaline traditsioon meeldis mulle väga. Seetõttu otsustasin seda ka ükskord oma mobiiliga jäädvustada. Pildi peal poseerib Maxi Milian Kirbuste Soonik lumemäe peal.



Kallis on mulle kodu nii halvas kui heas.

Armastusega,
Mai

08.06.10

Teate...

... Mari ütles mulle täna, et ma võiksin ikka tihedamini postitada, niisiis teengi nüüd seda.

Mõtlesin täna koju tulles ühte mõtteviisi.

Eile oli mul väga pikk päev. Eelmine nädalavahetus olin just reede-laupäev-pühapäev kõik päevad 12h tööl olnud. Pühapäeva õhtul koju jõudes hakkasin koolitöid tegema, mis olid viimased nimekirjas. Lõpetasin nendega natuke enne 5 hommikul. Järelikult sain üsna vähe öösel magada, kuna 8.30 pidin juba üles tõusma, et hakata Kaljusse laste linnalaagrisse minema. See lõppes kell 3 ära, aga kuna kell 5 hakkas Olevistes juba uus koosolek, siis otsustasime Triinuga see ajavahemik väikese chilliga täita. Pärast koosolekut sõitsin Lahesalude juurde, kus sain olla u 20 minutit. Sealt sõitsin Toomas Vardja ja Karolinaga Lootuse tänavale Nõmmel, kus toimus üle Tallina noortejuhtide koosviibimine. Sealt otsustasin ma kell 21.30 ära tulla ja jalutasin sealt 15 minutit uuesti Lahesalude juurde. Sealt jõudsin omakorda koju natuke 11 läbi. Järgmine päev hakkas aga kell 9 hommikul juba uus koosolek eekbliidu majas...

Hea päev oli. Pikk päev oli. Aga mille järgi ma kindlalt tean, et see oli just selline eriliselt õnnistatud päev, oli see 15 minutiline jalutuskäik. Üksinda olles, sellel hingetõmbamis hetkel, tundsin ma enim, et ma olen nii väga õnnistatud ja et Jumal on minuga. Sellistel hetkedel vaatan iga puulehekest imetluse ja tänuga. Jäin mitu korda seismagi, et vaadata ligemalt põõsa peal olevaid õisi või katsuda kätega puulehti.

Iga selline hetk on nauding, kui oskan näha, märgata, tunda, kuulata kõike seda, mis Jumal on MEILE kinkinud.