... Mari ütles mulle täna, et ma võiksin ikka tihedamini postitada, niisiis teengi nüüd seda.
Mõtlesin täna koju tulles ühte mõtteviisi.
Eile oli mul väga pikk päev. Eelmine nädalavahetus olin just reede-laupäev-pühapäev kõik päevad 12h tööl olnud. Pühapäeva õhtul koju jõudes hakkasin koolitöid tegema, mis olid viimased nimekirjas. Lõpetasin nendega natuke enne 5 hommikul. Järelikult sain üsna vähe öösel magada, kuna 8.30 pidin juba üles tõusma, et hakata Kaljusse laste linnalaagrisse minema. See lõppes kell 3 ära, aga kuna kell 5 hakkas Olevistes juba uus koosolek, siis otsustasime Triinuga see ajavahemik väikese chilliga täita. Pärast koosolekut sõitsin Lahesalude juurde, kus sain olla u 20 minutit. Sealt sõitsin Toomas Vardja ja Karolinaga Lootuse tänavale Nõmmel, kus toimus üle Tallina noortejuhtide koosviibimine. Sealt otsustasin ma kell 21.30 ära tulla ja jalutasin sealt 15 minutit uuesti Lahesalude juurde. Sealt jõudsin omakorda koju natuke 11 läbi. Järgmine päev hakkas aga kell 9 hommikul juba uus koosolek eekbliidu majas...
Hea päev oli. Pikk päev oli. Aga mille järgi ma kindlalt tean, et see oli just selline eriliselt õnnistatud päev, oli see 15 minutiline jalutuskäik. Üksinda olles, sellel hingetõmbamis hetkel, tundsin ma enim, et ma olen nii väga õnnistatud ja et Jumal on minuga. Sellistel hetkedel vaatan iga puulehekest imetluse ja tänuga. Jäin mitu korda seismagi, et vaadata ligemalt põõsa peal olevaid õisi või katsuda kätega puulehti.
Iga selline hetk on nauding, kui oskan näha, märgata, tunda, kuulata kõike seda, mis Jumal on MEILE kinkinud.
