Roland istub ema kušeti ette toolile ja pakub talle pulgakompvekki, mille ta vastu võtab.
"Kas tunned mind?"
Ema lutsib kompvekki.
"Tunnen. Roland."
"Kuidas läheb?" uurib poiss.
"Hästi."
"Miks sa lamad?" küsib laps edasi.
"Olen haige. Kas sa, armas laps, tead, et surm on inimesele ligemal kui särk. Ma olen haige, aga haigel inimesel on surm eriti ligidal ja seepärast ma lamangi."
Olen viimasel ajal palju hakanud tähele panema surma. Seda näeb iga päev ja väga tihti, kui hästi märgata. Samas on see nii loomulik.
Kuid oma postituse jätan ma seekord poolikuks, sest arvan, et nagu ka surm pole lõpp, siis ei pea ka iga postitus lõppema punktiga
