Eile ostsin pildiraami, et sinna panna isast pilt meie tuppa, kuna emast oli juba olemas.
Täna aga hakkasin sellele pilti otsima. Vaatasin kõik albumid läbi...
Lõppes see aga sellega, et kui vaatasin oma endi vanemate lapsepõlve pilte, mis olid nii armsad, ilusad ja rõõmsad, hakkasin ma lausa nutma. Ma igatsesin neid aegu, kus ka mina olin väike ja siiralt mossitasin või naeratasin piltidel.
Valisin lõpuks pildi, kuhu on taha kirjutatud pühenduseks...
Viimased poissmehepõlves tehtud pildid Matist. 8. juulil 1975 Pälsoni 14. intris, tühjas 110. toas. Mõeldud vaatamiseks rasketel hetketel.
See pilt on täis mu isa ehtsat muhedat rõõmu. Kui külla tulete, siis näete...
Igastahes täna ma tundsin, et lapsepõlv on läbi saamas. Kuid tulevikuks, kui tulevad rasked ajad, siis saan meenutada vanu häid aegu ja vaadata pilte, kui kõik oli lilleline.
Kui ema tuli koju, ma läksin ja kallistasin teda. Ta oli rõõmus, et olin üle pika aja jälle kodus ja sain temaga rääkida ning süüa koos.
Armastusega!
Mai
