12ndal juunil tulin ma hommikul töölt koju. Kodus kuulsin emalt, et Maxi
läks eelmisel õhtul Veera juures maal kaduma. Veera oli Maxi jätnud õue nii,
et sidus rihma liiga õrnalt põõsa külge. Pool tundi hiljem kui ta
tagasi õue tuli, oli Maxi kadunud. Kahjuks ka Veera liikumine on
raskendatud, nii et ta ei saanud teda minna otsima. Kuna Maxi nägemine ja kuulmine on väga halb (ikkagi ligi 15-aastane), siis arvasime, et tal endal on raske koduteed leida või võis ta jääda rihmapidi kinni kuhugi ning seetõttu ei saa tulla koju tagasi. Seetõttu
otsustasin teisipäeval minna koos emaga Põlmasse - Maxit otsima.
Mu lootus oli üsna suur, kui Põlmasse jõudsin. Maxi ei saanud ju ometi kaugele minna. Läksime emaga kohe metsa. Tegime ringid peale Elmari, Toominga ja Veera metsale. Olles paar tundi otsinud, pöördusime tagasi Uuetoa tallu. Kuna emal hakkas jalg valutama, jätkasin otsinguid üksinda. Lootus oli kahanenud, sest olin näinud, kui tihedad olid metsa padrikud ja kõrged olid põlludel lilled, kuid ma ei tahtnud alla anda, sest pidin Maxi leidma - kas elavalt või surnult. Sõitsin rattaga teed pidi edasi, küsisin inimestelt, läksin üle põllu asuva talu juurde. Laulsin, palvetasin, nutsin, kuid ei leidnud. Otsustasin, et kui mul mingigi mõte tuleb, kuhu võiks vaadata, siis sinna ma ka lähen - äkki just nii juhatab Jumal mu Maxi juurde.
Öösel nägin kolme unenägu Maxi leidmise kohta.
Järgmisel hommikul otsustasingi vaadata suure tee ääred üle, nii saab ka hea ülevaate põldudel. Olen juba pikka aega olnud harjunud mõttega Maxi surmast, aga sellega ma ei suutnud leppida, et ta võiks olla kuskil kinni jäänud, üksinda, näljas ja et me ei saa teda korralikult matta. Kuid mida rohkem ma otsisin, seda lootusetumana tundus olukord.
Aeg sai otsa. Kolmapäeval kella viiese bussiga pidin Tallinna tagasi sõitma.
Nüüd on nädal möödas. Maxi on jätkuvalt kadunud. Mitmed inimesed on rääkinud, et tihti vanad koerad lähevadki metsa surema. Tegin valiku uskuda, et Maxi tahtis minna metsa surema. Teadmatuses on ju nii kergem.