Ma ei saa öelda, et aasta tagasi oleks midagi otseselt halvasti olnud - töötajad on kõik toredad ja tööga sain hästi hakkama, kuid võrreldes praegusega on toimunud vähemalt üheksakümne kraadine pööre. Töötan nüüd püsivalt sotsiaaltöötajana ühes peres, kus on viis imearmast tüdrukut. Mulle meeldib tööl olla ja ma ei näe neis lastes enam puudest tulenevaid raskusi, vaid seda, kui erilised nad on.
Just jõuluajal tahavad inimesed teha heategusid - teha annetus puudustkannatavatele peredele, viia kommi lastekodusse jmt, mis on iseenesest hea, kuid see on vaid üks hetk, mis kaob üsna ruttu ja jääb ootama uusi jõule. Tihtipeale isegi ei mõtelda läbi oma heategu, sest tegelikkuses ei teata abivajajatest eriti midagi. Nii tihti tullakse lastekodu ukse taha ja tuuakse kaasa suured kotitäied riideid. Riided, mida enam ei taheta, mis on kulunud ja mis ma siis ise toimetan hiljem prügikastini. Ma tõesti ei taha halvustada inimesi, kes üritavad, kes tahavad teha head, kuid tänu sellele olen ma mõistnud, kui vedanud mul on. Ma ei saa enam nimetada oma tööd tööks - see on osa mu elust. Ma ei pea enam otsima neid hea tunde hetki - need leiavad mind ise.
