Hmjah, minu elu praegusel hetkel selline omapärane. Mu põhitegevus on tundide ja minutite lugemine. Kuid midagi lahedat juhtus minuga siiski. Ma hakkasin kirjutama päevikut. Ma olen väga õnnelik selle pärast.
Kolmandal septembril ma läksin Haapsallu ja ütlesin Tanelile, et ohh, tead, ma hakkasin pidama päevikut. Ta küsis: "Millal?". Ma vastasin: "Täna hommikul:)". Ta naeris millegipärast selle peale, sest ta ütles, et noh, paljud hakkavad kirjutama ja siis suht varsti lõpetavad.
Tal oli küll mingil määral õigus, sest kaks nädalat on möödunud mu esimesest sissekandest ja teist ei ole veel järgnenud, kuid siiski. Mulle nii meeldib, et ma saan kuhugile oma salamõtteid jäädvustada. Ja see päevik ei ole internetis, vaid seal ilusas lillelises märkmikus.
Ning eriti lahe ongi, kui ma harva sinna kirjutan, siis võib-olla on juba 5 aastat möödunud ja ikka kirjutan sinna samasse kohta ning saan pöörata lehti tagasi ning naerda enda üle.
Ma nii tahaksin teada, milline on minu ja meie elu viie aasta pärast:). Kindlasti täiesti pööraselt teistsugune, kui me ette kujutame. Sest viis aastat tagasi olin ma jah, täielik nõmedik. Käisin leigarites, jõin, suitsetasin ja tegin kõike muud jubedat. Ma olin siis single:D ja ma olin noh, eksinud.
Aga nüüd, kui ma meenutan seda, mis oli 5 aastat tagasi. Ma olen õnnelik, sest mul on nii suurepärased sõbrad, kes on nagu, noh, nii armsad. Ja mul on Tanel, kes on lihtsalt, noh, minu Tanel. Ja mul on J-E-E(J-E-E), S-U-S(S-U-S). Ning kuigi ma töötan videoplanetis, kus pean tunde lugema, olen ma nii õnnelik:).
Aitäh teile, sõbrad!
