Siit tuleb mu lihtne postitus.
Olen hetkel tööl. Niisugune tuim on olla. Ei taha eriti ägedatele asjadele mõtelda, sest ma ei saa neid teha. Kuid siis jällegi mõtlen, et mis jama ma ajan. Saaksin küll teha, mida tahan - sõpradega hängida, Tanelile külla minna, raamatuid lugeda, päikese käes jalutada and the list goes on.
Mina aga ei tee, mida tahan, vaid muretsen õppimise pärast või teine variant, et õpin. Ma nii väga tahaksin, et ma lepiksin ka lihtsalt eksamist läbisaamisega. Aga võta näpust, alateadvus nõuab rohkemat (A või B, boonuseks stipp, cum laude jne). Kuigi samas, ma eriti suur õppija ei ole. Eksamiks ma hakkan alati õppima eksamieelneval õhtul (hilisõhtul enamasti) ning ma alati vaatan, et ikka korralikult magada saaksin.
Aga, võib-olla homme suudan ma murda iseenda needuse, sest selleks eksamiks ei oska ma eriti õppida, mis homme tuleb, ja eriti ei taha ka (materjaliks ainult nimed, teooriad, loetelud - ei midagi loogilist, mida meelde jätta, nii et milleks vaimu koormata), eks näis, mis saab. Mingil määral ma loodan, et saaks mingi C või D, sest siis edaspidi mind enam äkki ei huvita, mis hinded järgmistel semestritel tulevad. Aga kui õnne peale peaks ikkagi B tulema, milles ma küll väga kahtlen, siis ma ikka sisimas tahan liiga palju.
Olen ikka imelik küll. Teistel on palju suuremad mured kui mul. Tahaks neid pigem aidata ja nende tuju paremaks teha, mitte tööl passida ja õppida. Kuid õnneks teisipäevaks on kooliga finito. Siis algab minu jaoks suvi (tööst vabadel päevadel).
Täna ma ps-e ei kirjuta, aga tahan mainida, et ootan ikka väga suve ja Balchyocat (loodan, et saan tööpäevad ära vahetatud selleks ajaks:P) ning seda ka, et Mariie Piirla on üks väga armas ja tubli tüdruk. Ma ei saa aru, kuidas ta nii hea mulje suudab jätta, nii pisikese ajaga. Aga jah, tahaksin temaga aega veeta, eks Balchyocas saab.
Ahjah, ja seda ka, et minu õed on väga lahedad ja issi-emme ka.
Elu on ikka suurt ilu täis, Jumala looming võrreldes inimeste omaga, on lausa võrreldamatu.
