Eile u kell 23.45 koju jõudes, kui olin mõningad pisiasjad ära teinud, siis lõpuks hakkasin ka kalju jaoks majandusavansi aruandeid tegema. Võttis oma hulk aega, aga valmis sain. Loodan, et täna ei tule kiri tagasi, et tegin kõik valesti:D. Igastahes kella nelja paiku hommikul sain magama, aga hea tunne oli, et vähemalt üks kohustus jälle kaelast ära.
Hilise magamamineku tõttu tõusin ka hilja üles - natuke enne ühte. Nii et jõudsin enamvähem normaalse tempoga kella veerand kolmesesse loengusse "Lastekaitse õiguslikud alused". Kuna see kestab kolmveerand kuueni, siis otsustasin tulla just esimese pausi ajal ära, et hiljem siis loengu ajal ei peaks üles tõusma ja ruumist välja marssima. Natuke üle poole tunni oli tööpäeva alguseni aega jäänud mul. Nii et midagi eriti asjalikku selle ajaga peale ei oleks saanud hakata.
Läksin siis trammile, mõtlesin, et tahaks midagi head ja otsustasin Vabaduse väljakul maha minna, et puhata korraks jalgu ja võtta Reval Cafest üks kakao. Esimene kord oli see mulle lausa sinna uude Reval Cafe kohta sisse astuda. Niisiis, võtsin ühe kakao, mis maksis 30.- ja puhkasin viieks minutiks jalgu. See oli mõnus, sest olin väsinud ja õues ei olnud ilm just kõige ilusam ja mõtlesin. Mõtlesin, et olin just paar päeva tagasi arvutanud, et töölt lahkudes hakkab mu päevarahaks olema just 30 krooni. Kui mõnus ja kosutav see kakao küll oli täna... Lahkusin ja jalutasin mõned meetrid tööle.
Nüüd olen tööl. Taustal käib juba teist päeva järjest üks film - hea film, küll te selle filmi ära arvate, ma usun.
Quote: "This is my house, I have to defend it".
Soe, kuid samas üksik tunne on siin olla. Võib-olla on see lahkumistunne.
