Koju jalutades laulsin ikka sama laulu, kus sõnad *...ei iial ole üksi ma, sest minu kõrval kõnnid Sina, laulan Sulle kiitust...*. Ning mõtlesin sellele, et miks ma üldse kurb ei ole, et nö ilma asjata läksin kodunt Kaljusse ja kedagi ei tulnud kohale, kuid siis meenus, et eelkõige läksin ju kohtuma Jumalaga mitte teiste noortega. Ning Tema oli kohe kindlasti terve see aeg minuga.
Irooniline on aga see, et just eile kodugrupist koju tulles mõtlesin, et mu elu on see aasta muutunud kuidagi väga üksikuks.
Lõpetuseks postitaksin vaid mõned pildid pühapäevasest ppkoolitunni fotosessioonist. Nii lapsi kui ka õpetajaid oli kohal poole vähem kui tavaliselt aga väga tore oli:).
Häid jõule!
