.

Lõpetasin just referaadi teemal "Kooliprobleem kui koduprobleemide indikaator". Seal ma kirjutasin palju kasvukeskkonna mõjust isiksuse arengule jne. Ning see pani mõtlema.

Juba väiksest peale, on minu õed olnud üheks mind edasilükkavaks jõuks. Oi kui tihti ma tahtsin koolist poppi teha, aga Mare sai kohe aru ja ei kustutanud enne toa tuld, kui ma üles tõusin ja kooli läksin. Õed ajasid mind ka üles ajaperioodidel, kui ma tahtsin magada selle asemel, et minna Liivalaia teenistusele pärast Kaljut. Õed vestlesid minuga tundide kaupa, kui panid tähele, et olen liiga tujukas või pahur. Loomulikult on suur osa minu kasvatamisest ka vanematel, aga kui ma praegu järele mõtlen, siis ma ei kujutaks ettegi, milline inimene ja milliste harjumustega ma oleksin, kui mul poleks olnud vanemaid õdesid.
Teisipäeval rääkis Triin kodugrupis, kuidas ta Iirist peab kooli ajama. Seda oli nii hea kuulata. Tegi mind lausa natuke kadedaks. Sest mul ei ole enam kedagi, kes vaataks, et ma ikka teen seda, mis mulle endale on parim. Viimane aasta ongi olnud selle poolest teistsugune aasta. Nii palju inimesi on läinud minu juurest pigem kaugemale, aga nende ülesandeid ei ole tulnud uued inimesed täitma. Minu jaoks on see aasta olnud nagu paus, seisak.
Terve tänane päev oli minu jaoks nagu üks paus. Mul sai otsa ennast edasilükkav energia. Ma läksin noortetiimi koosolekule, kuid peas oli tühjus. Mul polnud halb tuju, mul polnud midagi halba juhtunud, lihtsalt tühjus. See tunne ei meeldinud mulle.