Ükskord toimus minu bakalaureuse lõpetamine. Ütleme nii, et enne selle algust ootasin ma vaid, et see oleks juba läbi. Ma ei ole just kõige suurem lõpetamiste austaja, põhikooli lõpetamisele ma ei viitsinud isegi kohale minna, sest põnevam üritus oli toimumas. Viskasin siis kodus ühe kleidi selga ja läksin kohale. Võin julgelt öelda, et võrreldes kõigi teistega olin ma under dressed.
Mitmed minu lähedased inimesed ei saanud kahjuks tulla töö, kooli või muudel põhjustel. Kuid olin väga õnnelik, et siiski mitmed mu lähedased võtsid ette vaeva reedesel hommikul kohale tulla. Lausa neli inimest võtsid ennast minu pärast töölt vabaks - ema, Tanel, Tiina ja tädi Aino. Vend Mart ja Leena tulid mulle koju külla reedesel õhtul, sest pidid mõlemad päeval tööl olema.
Ma ütleks, et see on täitsa päris armastuse tegu, kui inimesed tulevad kohale su lõpetamisele ja viitsivad igavat aktust vaadata või väljas passida ja oodata.
Päev, mida ma algul tahtsin, et lihtsalt läbi saaks, kujunes minu jaoks väga kalliks ja rõõmustavaks. Viimased külalised lahkusid mu kodust alles kella 23:00 paiku.