"Kas teadsid, et minu tütar õpib koolis ainult viitele?"
"Kas teadsid, et minu tütar lõikas olümpiavõitjal juukseid?"
"Kas teadsid, et minu tütar on juba kahe magistri kraadiga?"
jne
jne
Tihti seostatakse sõna uhke/uhkus negatiivsete varjunditega. Mina olen seda kogenud aga kõige paremal viisil, mis olla võib - isa uhkus. Isa uhkus tähendab minu jaoks sära, rõõmu minu isa silmis.
Kuid kui tihti me tunneme uhkust oma vanemate üle?
Kui tihti me ütleme neile "Sa oled nii tubli!"?
Tänase postituse, mis sümboliseerib ka uut alustamist blogimisega, tahan ma pühendada oma isale, Mati Soonikule.
Nimelt täna rõõmustas mu isa selle üle, et tema viimane ilmunud romaan "Isapuhkus" oli eelmine kuu raamatukogudes 9ndal kohal loetavuse poolest (Urrami järgi). Rõõmustan koos temaga, sest tean, kui suur on ta tahe ja rõõm kirjutada. Pealegi, selles raamatus olen ju mina üks peategelastest. Ning teinekordne pealegi - mina trükkisin raamatu käsikirja arvutisse.
NB: Lõiku sellest raamatust võite lugeda paar postitust tagasi!
Ja nagu ikka,
armastusega!
