Täna on üks halb päev.
Magada sain küll hästi, aga ajasin ennast üles selle peale, et Maxi tsipa nuttis, kuna ta vanusest(vist) tudiseb juba ja liigesed teevad talle valu. Ma väga loodan, et see läheb tal üle(kuna algas see ju sel nädalal). Lõuna ajal helistas mulle vp Ave lausa "suurepärase" uudisega, et lähen kesklinna küll lõunapausi andma Rasmusele, aga siis sealt lähen kohe Pirita selverisse.
Teel Kesklinna vp-sse märkasin ma seda, et kui Balti jaamas üks keskealine joobes mees peale tuli, siis ma palusin, et pliis ära istu minu kõrvale, ja ta ei istunudki, istus mu ette. Mu kõrvale istus aga üks vana tädike, kes hakkas vene keeles omaette rääkima ja terve tee kuni Hobujaamani ropendas ka vene keeles. Kui too joobes eesti mees mu eest ütles talle JÄÄ VAIT, siis olin talle lausa tänulik ja mõtlesin, et äkki tema siiski oleks võinud mu kõrvale istuda, mis sest, et ta tundus kurjakuulutavam kui too vene tädike. Balti jaamas trammi oodates aga vaatasin peatuseputka ümbruses olevaid punaseid laike, mida mina teadsin, et on veri, kuna eile õhtul oli seal palju politseinikke, kiirabi ja veriseid inimesi. Huvitav oli see, et keegi vist ei teadnud, et see veri oli, kuna keegi ei pannud seda tähele ja käisid sellest üle, aga mina ikkagi hoidusin eemale ja mõtlesin selle peale.
Kell 5 aga olin ma Pirita selveris juba tööl ning loomulikult olin pahas tujus, sest esiteks, ma ei tahtnud seal olla, ja teiseks, seal oli segadus ja midagi ei klappinud. Nüüd olen aga siin korda teinud kõik ja söön šokolaadi.
Ma olen terve ja mul on lausa soe olla, kõht pole ka tühi. Kas ma ei peaks hoopis õnnelik olema, et mind pole läbi pekstud ja nii vana ma ka veel pole, et hullumeelseks muutuksin. "Mõnuainete" küüsis ma ka pole. Ma kipun arvama, et kõik need põhjused pahaks päevaks on lihtsalt ettekäänded tujutsemiseks. Aga äkki mõnikord võingi halvas tujus olla. Ma ei tea. Aga loodan igastahes, et kuigi märkan ümbritsevat maailma, siis homne on minu jaoks ilus päev.
Armastusega!
