Ma olen viimasel ajal mõtelnud...
Isand ütles: "Kui sa annad mulle ühe asja, võin ma sinu juures muuta kõik. Ma võin muuta su mõistuse. Ma võin muuta su hinge. Ma võin muuta su ihu. Ma võin muuta su rahalise seisu. See üks asi, mida ma vajan, on just see asi, mis sul on kõige raskem olnud anda - sinu aeg."
Kas sa ootad Jumalat? Kas sa oled Maarja või Marta?
Ma kipun olema rohkem nagu Marta (huvitav on see, et naistepäeval Asunduses oli minu äraarvamisnimeks just Marta, irooniline või mis). Ma ei oska oodata Jumalat ja puhata Temas. Ma kipun keelduma ootamast ja rühin oma jõuga edasi ning kurnan ennast sellega. Ma tahan saada Jumalalt selle võimsa relva, mis saab mul olla vaid siis, kui olen Temaga - ootan Teda. Ma tahan...
Neile, kes Jumalat ootavad, on varuks pandud salajased asjad. Enamik inimesi kuulevad nendest saladustest vaid teiste käest. Aga ma võin neid kuulda otse Jumala Vaimu käest, kui ma astun Tema ligiollu - ja ootan.
Kas need on ainult sõnad mu blogilehel või need mõtted muudavad midagi minu elus?
Ma läksin täna õhtul Maxiga jalutama. Ma võtsin selle väikese aja (max 15 minutit) ning jooksin temaga, jalutasin temaga, siis ma istusin kiigele ja võtsin aega olla üksi, sest Maxi läks omadele jahimaadele. Ma mõtlesin, et ma olen vaba sel hetkel. Vaba kõigest, mis on kurnav, vaba kurbusest, kohustustest. Ma puhkasin ja siis jalutasin edasi. Ning ümisesin laulu, kus sõnad ütlesid seda... au Su nimele...
Kas ma toon au Tema nimele?
Kas Jumal on mu elus kõrgeks tõstetud?
Lõbusalt aega veeta on tore. Kaaslastega osaduses olla on hea. Jumalat teenida on imeline.
Aga on aeg, mil tuleb olla vaikselt. On aeg, mil peab telefoni välja lülitama.
Mitte keegi ei ole tähtsam kui Jumal!
Ära maga maha aega, mil võiksid olla koos Temaga!
