Sügaval sügaval kehas elab hing.
Keegi pole teda veel näinud,
aga kõik teavad, et ta on olemas.
Ja mitte ainult ei teata, et ta on olemas,
vaid teatakse sedagi, mis on tema sees.
Hinge sees,
tema keskel
seisab ühel jalal
lind. Lind, kelle nimi on hingelind.
Ja ta tunneb kõike seda, mida meiegi tunneme.
Kui keegi meile haiget teeb, hakkab hingelind mööda
meie keha igas suunas, sinna ja tänna ringi tormama.
Ja tal on väga valus.
Kui keegi meid armastab,
hakkab hingelind
väikeste rõõmsate hüpetega kekslema,
edasi ja tagasi,
siia ja sinna.
...
Kui keegi meie peale vihastab,
tõmbub hingelind endasse
ja on vait ja kurb.
Aga kui keegi meid kallistab, hakkab hingelind,
kes elab sügaval sügaval meie kehas,
kasvama ja paisuma,
kuni ta täidab peaaegu kogu meie sisemuse.
Tal on nii hea olla, kui meid kallistatakse.
Meie kehas, sügaval sügaval , elab hing.
Keegi pole teda näinud,
aga kõik teavad, et ta on olemas.
Ja veel kunagi,
mitte kunagi pole sündinud inimest,
kellel pole hinge.
Sest hing tuleb meie sisse selsamal hetkel,
kui me sünnime,
ega jäta meid maha
mitte kordagi
nii kaua kuni me elame.
Inimene hingab teda nagu õhku
oma sünnihetkest
kuni oma surmahetkeni.
Muidugi tahate nüüd sedagi teada saada,
millest hingelind on tehtud.
Oh, see on imelihtne.
Ta on tehtud paljudest laegastest.
Neid laekaid ei saa niisama kergesti avada,
sest iga laegas käib lukus võtmega,
mis sobib ainult talle.
Ja hingelind
on ainus, kes saab avada oma laekaid.
Kuidas?
Ka see on imelihtne:
oma teise jalaga.
...
Mõnikord võib inimene ise valida
ja linnule märku anda,
missugust võtit keerata ja missugust laegast avada.
Aga mõnikord otsustab lind meie asemel.
...
Ja võib juhtuda, et inimene on kade, ilma et ta seda
üldse oleks kavatsenud.
Ja võib juhtuda, et inimene teeb teistele halba just siis,
kui ta tahab neid aidata.
Sest hingelind ei pruugi alati sõna kuulata
ja valmistab inimesele mõnikord palju tüli.
Nüüd pole enam raske taibata, et iga inimene
erineb teistest, selle hingelinnu pärast, kes on tema sees.
Kui mõni lind avab kohe hommikul rõõmulaeka,
valgub rõõm sealt inimese kehasse
ja inimene on rõõmus.
...
Kuri lind avab ebameeldivad laekad.
Hea lind valib niisugused laekad, mis teevad head.
Aga kõige tähtsam on lindu hästi hoolikalt
tähele panna.
Muidu võib juhtuda, et hingelind hüüab meid,
aga meie ei kuule.
Kahju. Ta tahab rääkida meile meist endist.
Ta tahab rääkida meile tormidest, mis on lukustatud
tema sees asuvatesse laegastesse.
On inimesi, kes kuulavad teda sageli.
On inimesi, kes kuulavad teda harva.
Ja on inimesi, kes kuulavad teda
ainult üks kord elus.
Sellepärast tasub,
kas või hilja öösel, kui ümberringi on vaikne,
kuulata tähelepanelikult hingelindu, kes on meie sees,
sügaval sügaval meie kehas.
Mina õpin alles oma lindu tundma, temaga arvestama, teda kuulama. Ohh, nii hea tunne on, kui mu lind on õnnelik. Kuid on nii tihti kordi, kui teen asju, mis minu hingele ei meeldi.
Õpin, imestan, armastan.
Ühel päeval lendab minu lind taevasse. See talle meeldiks!
