![](https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhPNza0jJ4OdYs82yPbfiIWwnN3W0X3fI-AT7bUIMUMqKa-sO9vPVTQpTALLP21YqgqJ3oHC9sBs3dlms3ygieh4j58cHTVEZIzw8eau84JjnC4NSVvlpmZWQT3UeizpsqfD8zAnKSef63t/s320/IMG_1865_10x15.jpg)
Ma tahan jäädvustada seda hetke, tunnet - mida küll kahjuks ei oska kirjeldada.
Täna hommikul. Siiamaani. Olen unine, keha on väsinud, aga see tunne on nii suur...
Kuidas on võimalik ühest ööst, mis algab küllaltki tavaliselt (nagu vanasti), tulla öö, mis täidab sellise tundega, mida ei taha, et kaoks?
Pöördepunkt. Avanemine. Nutt. Avanemine. Nutt. Avanemine. Nutt. Avanemine. Nutt. Avanemine. Nutt. Avanemine. Nutt. - Rahu.
Armastus. Side. See tunne on niiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea. See aitab läbi raskuste.