Loeng lõppes. Teise loenguni oli aega 2 tundi. Jalutasin koolist Hobujaama.
Tahtsin sõita Liivalaiasse, aga nagu kiuste, tulid järjest tramm 2, buss 3, tramm 1. Hhhh, loomulikult oleksin tahtnud koju rohkem minna, aga kergem ja mõttekam ajaliselt oleks ikka Liivalaia. Mina, kes pole harjunud ootama, hakkasin mõtlema, et kõik teed viivad ikka koju. Nagu öeldakse, et kõik teed viivad Rooma. Koju - täiega tahaksin kodus olla ja eks varsti sinna saangi.
Aga... kui tuli lõpuks tramm 4, siis tabasin, et mis lollust ma ikka mõtlen. Kõik teed ei vii koju. Kõik teed ei vii Rooma. Mina ise valin, mis trammi peale lähen, kuhu tahan jõuda. Nagu kadunud poja loos. Poiss tahtis kodunt ära saada, lõbutseda, priisata. Ta olekski võinud jääda kadunud pojaks. Kuid, ta ise valis lõpuks alanduda ja minna tagasi isakoju. Iga päev valin mina ISE, mis teed tahan käia.
KÕIK teed EI vii taevasse!
Armastusega!
Mai
PS1: Meile pandi VP-sse uued kasttelekad aukudesse. Harjumatu neid isegi vaadata:D. Tulge külla - näete oma silmaga!
PS2: Mina ja Tiina saime sotsiaalpsühholoogia eksami esimese poole 100%, jei:), see aine ikka veel meeldib mulle.
