Olen mõelnud, kui hea oli noor olla. 16 oligi vist parim aasta. Sain päästetud, ristitud... Mõni julges väita, et ma naeran liiga palju.
Jah, ma olen kurb, et mind mõni juba eakaks nimetab, aga... küll ka temal jõuab kätte aeg, mil teda mullaks nimetatakse:P.
...
Tegelikult ma ei pea ennast vanaks. Sugugi mitte. Aga kuna ma olen noortejuht, siis tunnen, et ma vist ikka ei ole enam noor ka. Ma tunnen, et pean ennast jälgima, kuidas ennast lasen välja paista. Ega ma ei anna halba eeskuju. Ega ma ei avalda enda kohta liiga palju, millest noortel ei ole hea teada. Kas tohin näidata oma nõrkusi? Kui näitan, siis võivad nad äkki arvata, et nii võibki või kaotavad austuse täielikult mu vastu. Just sellepärast mulle meeldis olla noor. Ma võisin naerda kui palju tahan. Nutta kui palju tahan. Võisin lubada vigu. Aga hetkel ma võib-olla olengi see salapatt, nagu Helari rääkis. Kõik mu sees on salajas, peidus.
